Blogi

Viis levinumat partnerlussuhete probleemi, mis karantiinis esile tulevad!

Minu postkasti on viimastel nädalatel kogunenud hulgaliselt kirju inimestelt, kelle mees on üle käte läinud või kelle naine lihtsalt teda enam välja ei kannata. Paarid on karantiini tõttu väga palju koos ja nüüd on aeg, et suhte tõeline pale välja tuleks. Mida on üldse teha olukorras, kus aastate jooksul on üksteisest hingeliselt kilomeetreid kaugenetud ja ühtäkki avastatakse, et suhtes peale kohustuste ühisosa enam polegi? Kas see ongi tume tõetund või leidub sellele lahendus?

Suhe, mis enam ei teeni, tuleks lõpetada?

Tavaliselt pöördutakse minu poole suhteküsimustega siis, kui tagajärjed on juba käes. Abi küsitakse siis, kui suhe on juba läbiküpsetatud ja kuristikust välja ronimine nõuab väga palju tööd ja pingutust. Tavaliselt jõuavad sellisesse punkti inimesed, kellel puudub igasugune teadlikkus suhetest ja kes arvavad, et kõikides probleemides on süüdi nende partner. See on väga mugav viis veeretada kogu vastutus teisele. Partner on otsene peegel sinu sisemaailmale. Näiteks, kui sina ise oled emotsioonitu ja väga kinnine, siis on ka sinu partner selline. Kaks süsteemi saavad alati kokku, et lahendada midagi, mida nende vanemad lahendada ei saanud. Sellepärast tuleb partnerlussuhet vaadata kui suuremate peresüsteemide tulemit. Ühel hetkel, kui teineteise suhtes on austus kadunud ja suhet seob ainult emotsionaalne vägivald, siis hakkavad paarid mõtlema lahku minemisele. Tihtipeale ei saa nad aga üldse lõpuni adekvaatselt aru, miks kõik nii läks ja kuidas oleks tegelikult saanud sellest koos kokku keedetud supist tervemasse suhtesse astuda.

Levinumad süsteemsed probleemid partnerlussuhetes

 

  1. Kui hakkab tekkima emotsionaalne lähedus, siis kaugenetakse või otsitakse kõrvalsuhet

Mõned kooselud on pinnapealsed. Kui mõne aasta möödudes muutub suhe suuremaks tööks, mis nõuab ausust ja lähedust, siis inimene hakkab justkui kaugenema. Ta võib hakata otsima kõrvalsuhet või põgeneb töösse. Sellistel inimestel on hirm läheduse ees. Tavaliselt on sellised inimesed pärit düsfunktsionaalsest perest, kus tundeid väga palju ei jagatud ja lähedust polnud. Kõik pereliikmed on toiminud nii-öelda eraldi üksustena ja nende vahelist koostööd pole olnud. Tavaliselt on sellistes perekondades ka üks liige alkohoolik. Kui inimene kogeb lapsena just enne kaheksandat eluaastat näiteks isalt vägivalda ema suhtes või üks vanem jätab pere sootuks maha, siis lapse sisse tekib süütunne ja hirm – kui armastan, võin saada haiget. Sellel hetkel käivitub alateadlik dünaamika, et mitte kunagi ei lasta kedagi endale liiga lähedale. Sellistes olukordades hakkab tavaliselt see pool, kes lähedust sisimas ei talu, otsima konflikte ja vastuolusid enda taandamiseks ja põhjuste leidmiseks. Näites põhjendavad nad endale „näe, see suhe ei toimi“.

Sellistel hetkedel on lihtsam joosta armukese juurde, kes ei taha emotsionaalset lähedust ja seega on hea pinget maandada. Teinekord on armuke sellistes suhetes ainuke lüli, millel suhe saab kesta – vahel on vaja lihtsalt maandust. See muidugi ei tähenda, et armuke oleks õigustatud ja olukord oleks aus teise inimese suhtes. Katkisel inimesel on see lihtsalt üks viis läheduse eest põgenemiseks.

  1. Alateadlikult elatakse ikka ema/isaga koos

Teine suurim põhjus, mida oma töös näen, on partnerid, kes on jäänud oma ema ja või isa külge kinni. Nad pole saanud normaalsel ajal eralduda. Vahel elavad nad isegi täiskasvanuna veel nendega koos. Mehed jäävad tavaliselt kinni ema külge, tütred isa külge. Mida see tähendab?

Mulle meeldib ütlus „Isad armastavad ja emad kasvatavad tütreid. Poegi emad armastavad ja isad kasvatavad“

Kui vaadelda perekonda süsteemina, siis nii sinu isal kui emal on oma kindel roll ja koht süsteemis nii nagu ka sul lapsena. Tihti me ei ole kasvanud väga roosilistes perekondades ja sestap oleme just juba väga noores eas pidanud loovutama oma koha perekonnamudelis. Koha kaotame me ainult siis, kui vanematel pole meile anda piisavalt armastust ja ressurssi, et olla lihtsalt laps. Vanemate omavahelisse tülisse kistakse ka tihti lapsed, kuid lapsed on sellised siirad ja puhtad olendid, kes tahavad alati päästa neid, tänu kellele on nad elu saanud. Pojad võivad hakata tahtma juba 3—4-aastaselt emale ise paremaks „meheks“ kui isa, kes näiteks on pidevalt kaugel tööl või on poja arvates emale mittesobiv partner. Tütar tahab tihti olla parem naine oma isale, kui ema on. Kahjuks aga harjutakse perekondades sellise rollivahetusega ära ja ei osata teadlikult vaadata, mis toimub. Nii võib hakata poeg vastutama üsna noorelt nende asjade eest, millega isa hakkama ei saanud või mille tegemata jättis. Tütred võtavad võimu koduses pereelus ja hakkavad olukordi dikteerima. Samuti võivad nad hakata ise justkui kasvatama ja aitama isa, kes näiteks ei saa endaga emotsionaalselt hakkama. Halvimal juhul muutub suuremaks saades see kõik peeneks mänguks, kus isa loobubki täielikult vastutusest ja kogu koorem ja isa saatus langeb poja õlule. Sealt tekib saatuse kordamine. Tütre puhul juhtub sama emaga. Selle tõttu lähevad ka naised ja mehed tihti lahku, kui lapsed on mõne aastaseks saanud. Lihtsalt suhtes pole enam mehele või naisele kohta.

Kui sellistes dünaamikates inimesed lähevad suhtesse, siis tavaliselt pärast paari aastat hakkavad tekkima probleemid. Ükski naine ei suuda võistelda ämmaga ega ükski mees äiaga. Sellises dünaamikas peab mees jagama end hingetasandil kahe naise vahel ja tütar kahe mehe vahel. See on energiakulukas ja tihti ollakse ikkagi lojaalsem siiski oma emale ja/või isale, mitte partnerile. Tihti mõeldakse, et kuidas ma jätan nad hätta.

„Vahel aga peame oma südametunnistuse alla suruma, et öelda emale/isale ei!”

Kui sa veel 30-aastaselt käid ja lahendad ema ja isa vahelisi probleeme või jooksed iga nende kõne peale täies elujõus inimest päästma, siis on see ohumärk, et sa ei ole saanud oma vanemate saatusest eralduda. Kui sa oled loonud oma süsteemi, siis number üks oled sina ise, siis tuleb su partner, siis lapsed ja alles siis vanemad. Tihti aga seatakse vanemad esikohale ja partnerid on alles kolmandad-neljandad isikud peresüsteemis. Sellises peremudelis ei saa olla partnerite vahel olla lähedust ja austust, vaid on üks pidev võitlus ja emotsionaalne tasakaalutus, mida kõike juhivad alateadlikud sidemed.

  1. Makstakse partneri kaudu emale või isale kätte

Hetkel on suurenenud koduvägivallajuhtumite arv, sealjuures ka emotsionaalne vägivald. Vahel me ei mõista, miks leiame endale ainult vägivaldseid partnereid, kes tekitavad meile ainult kurbust ja valu – samas tundub lahtilaskmine ka võimatu. Naiste puhul ma alati küsin, milline oli nende isa või ema isa. Tavaliselt näen natuke sügavamale vaadates, et selle naise taustsüsteem kubiseb ühel või teisel kujul vägivallast. Laps vägivalda nähes ei suuda seda kõike mõista, ta tunneb hirmu ja teinekord ka viha, mis tavaliselt suure armastuse ja lojaalsuse varjus maha surutakse. Vanemaid otse on kogetu eest raske vihata või põlata. Partnerlussuhe on ideaalne koht selle peegelduseks. Nii avastame, et oleme leidnud endale üks ühele samasuguse käitumisega mehe, nagu oli isa või vanaisa. Selle vägivaldse mehe kaudu annab süsteem sulle viha, et see läbi töötada, või juhib tähelepanu sellele, kuhu sa tegelikult peaksid vaatama. Selliste naiste juurde jõuavad süsteemselt mehed, kes on mingil arengufaasil jätnud ema suhtes viha läbi elamata. Need on varjatud tunded ja dünaamikad. Selline mees hakkab viha ja agressiooni naise peal ja vahel ka tütarde peal läbi töötama. Mõlemal on siinkohal vastutus küsida „Miks me tegelikult kokku saime? Mida see viha ja äng meile tegelikult näidata tahab?”

Sellistest perekondadest tulnud tütred kaotavad juba väga noores eas meeste vastu usalduse. Teisalt võivad neist saada ka sõltuvussuhte otsijad, kes hakkavad otsima suhtest turvatunnet, mille nad lapsena kaotasid. Halb uudis on, et suhtesõltuvuse taga on alati meeleheide ja turvatunde puudus ning kuna meie sees on lootus viimase hetkeni seda oma partnerilt saada, siis lahkuminekud tunduvad täiesti vastuvõetamatud, isegi kui suhe on juba füüsiliselt ohtlik. Kannataja soov on lihtsalt päästa oma vägivaldse suhte kaudu oma vanemate suhet, mõeldes „minu vanemad ei saanud hakkama, kuid näitan neile, et mina saan.“

Naised, kes on kaotanud meeste vastu usalduse, ei luba alateadlikult mehel mitte kunagi juhtida. Ta paneb mehe justkui enda kohale ja ennast mehe kohale. Mehe koht esindab välismaailma ja ka suuremat rahalist vastutust. Selle koha peal tahavad naised kõike kontrollida, ise teenida ja töötada ning mees on justkui maha surutud. Naine ei järgne mehele pärast usalduse kaotamist mitte kunagi, vaid tahab, et mees talle järgneks, sest nii on ohutu. Kahjuks on hiljemalt seitsmendaks suhteaastaks kõik purunemas. Naine väsib vastutusest ja kuna ta on tugevas meesenergias, siis selle tulemusena kaotab mees naise vastu huvi. Selleks, et jälle ennast mehena või naisena tunda, leiavad nad kõrvalt mõne ahvatleva apelsini, keda siis ila suunurgast tilkumas vaadata ja võib-olla ka pisut maitsta.

  1. Mees ei tohi kunagi kolida naise juurde

Üks lihtsamaid süsteemseid vigu on mehe kolimine naise vanemate juurde või naise koju. Vanematega kooselu ei ole kunagi roosiline ehk sealt peaks kiirelt leidma tee isiklikku koju, muidu allutakse vanemate süsteemi reeglitele ja selle tulemusel ei saa justkui lõpuni suureks kasvada. Samuti tekib asjatult palju pingeid. Kaks naist ühte kööki ei mahu, nagu rahvasuus öeldakse.

Mehe kolimine naise koju on aga päris ohtlik samm. Koos kodu üürimine/ostmine on õige samm. Kui sa kolid naise juurde, kes on juba kõik oma käe järgi ette ära loonud, siis mehed alateadlikult ei tunne, et neil oleks seal koht. Mees tunneb, et peab alati järgnema naisele ja oma ruumi justkui pole. Vähesed naised oskavad selle teadlikult luua. Ajutiselt selline variant sobib, aga üle kahe aasta ma kindlasti ei soovita sellistes tingimustes elada. Erandeid on seejuures ka!

 

  1. Ollakse jäänud emotsionaalses vanuses lapseks

Mõned mehed ja naised polegi kunagi saanud suureks kasvada. Nad on veel täiskasvanuna või küpses eas nagu teismelised või väiksed lapsed. Selle taga on lapsepõlve trauma. Juhtunud on mingi sündmus, millesse üks osa meist on jäänud kinni. Aju on õppinud sellega toime tulema, aga paljud vajalikud funktsioonid, mis kuuluvad küpse täiskasvanu juurde, on puudu. Näiteks inimesel, kes on jäänud oma olemuselt lapseikka kinni, muutub seks ebamugavaks. Samuti on keeruline laste saamine, kuna tema psüühika ei ole valmis veel uue elu eest vastutama. Kehas ja süsteemis on pinge nii suur, et järglast ei anta, vastasel juhul võiks ta sattuda ohtu.

Inimese kinnijäämine lapsetasandile tähendab, et ta hakkab otsima omale partneri asemel lapsevanemat – no te teate kindlasti mõnda. Üldiselt on kõik partnerid vähemalt seitse aastat vanemad sellel inimesel. Sellisel varjatud kujul otsitakse omale alateadlikult vanemat. On ka erandeid, nii-öelda nii küpseid hingi, keda enda vanuste inimestega miski ei seo, aga ma ei tahaks siin spirituaalsusel pikemalt peatuda. Enamjaolt on põhjuseks ema või isa otsimine vanemas partneris.

Naised, kes leiavad sellise mehe, on tavaliselt jõulisemad ja tugevad. Nende mehed on sellised, kes on pidevalt töötud ja viidavad kodus aega siis, kui naine tööd rabab. „Poja eest on ju vaja vastutada.“ Nende naiste mehed ei tea kunagi midagi. Ei seda, mida selga panna, ega kuhu sööma minna. Kogu otsustamine on naise õlul. Naised väsivad sellel positsioonil olles küllalt kiirelt, aga tõde tunnistada on teinekord liialt raske ja lihtsam on kannatada. Selle taga võib olla palju dünaamikaid, mida hetkel ei hakkaks lahkama.

Need on põhilised asjad, mis karantiini ajal partnerile iga päev hommikust õhtuni otsa vaadates esile tulevad. Me ei saa kunagi öelda, et oleme teinud partneri valikul vale valiku. Iga suhe on süsteemne ja iga suhte kaudu on meil võimalik kasvada. Me peame õppima aru saama, mida partner meile peegeldab ja temaga sellest avatult vestlema.

Kõige lihtsam kodune vahend on leppida kokku, et kui järgmine kord pinge tekib, siis ei lase te tunnetel ja emotsioonidel üle pea käia, vaid istute hetkeks maha ja lubate mõlemal oma emotsioone kogeda. Seejärel küsige mõlemad endalt, mis tunde see olukord või situatsioon teis esile tõi. Seejärel jagage seda ja arutage, kas ka teie emadel ja isadel võis sarnaseid olukordi olla. Leppige partneriga kokku piirid, mis teile suhtes sobib ja mis ei sobi. Vajadusel võite mitu korda kuus piirid alati üle rääkida. See on terapeutiliselt hea lähenemine ja nii on vähem arusaamatusi. Suhte võti on rääkimine, rääkimine, rääkimine, arvestamine ja lugupidamine.

Kas ma kõlan nagu eluvõõras? Võib-olla, aga lõpuks on ju vastutus selle suhte ees (tihti ka laste ees) teil kahel. Võib-olla ikkagi tasub natuke proovida. Viige oma kallim kasvõi loodusesse või rääkige omavahel õhtul voodis, seal on hing rohkem avatum ja vastuvõtlikum. Kindlasti ärge näidake näpuga ega näägutage, sellisel juhul võite seda sama hästi üksi teha – sellest ei muutu midagi!

Armastust,

Hüpnotisöör Ants

info@hupnotisoorants.ee

Kodulehe tegemine - Vulpes Digital Vulpes Digital