Viimasel ajal olen meediast lugenud kuidas erinevaid ansambleid ja lauljaid lahterdatakse a, b, c kategooria tegijateks. Endamisi olen mõelnud, et kas on vaja ja mida see ühe esineja kohta näitab. Kas see näitab seda, kes rohkem on Õhtulehele rääkinud oma tegemistest (selles võtmes, et kas sul on roosa või sinine hambahari) või lahterdatakse selle järgi, mis sisu üks või teine esineja või koosseis kannab?
Leidsin täna pärast kolme aastat ootamist (lihtsalt ei leidnud varem sobivat hetke) aega minna Siiri Sisaski kontserdile. Mind hakkas ta looming juba neli aastat tagasi kõnetama ja huvi pakkuma. Ma olin kuulnud, et Siiri kontserdid on hästi võimsad, vahetud ning palju emotsionaalselt andvad.
Oligi siis see hetk kätte jõudnud, kus Siiri juhatatakse lavale. Hetkeks tekkis aukartus. Seda tunnet ei saa edasi anda, aga midagi väga püha oleks justkui lavale kindlal sammul marssinud. Ilma sõnagi lausumata hakkab ta esitama Uku Masingu tekste koos oma heliloominguga. Laulud on väga jõulised, rasked, pikad ja monotoonsed, aga miski on selles, mis inimesi kõnetab. Vaatan ühel hetkel paremale ja vasakule ja näen inimestel maske langemas. Kes toetab õlga sõbra vastu, kes pühib pisaraid. Uku tekstid on väga keerulised, neid võid hetkeks kuulata ja siis lähevad need tekstid oma teed. Kuid ridade vahel olev mõte, on see, mis inimesi puudutab. On see hinge põhjas olev kurbus, on see igatsus millegi või kellegi järgi. Ma ei tea seda vastust, aga iga inimene saalis teadis seda iseenda sees. Siiri kontsert koos väga sügavate vahetekstidega andis tagasi selle päris inimese tunde. Selle päris inimeseks olemise, mida me oma kiires elutempos lihtsalt unustada püüame. Me justkui tahaksime kõik väga olla, näida, aga tegelikult kaotades nii oma sügavama olemuse. Mina mõistsin seda seal sellel hetkel. Selline tunne nagu oleksin läinud kontserdile pilvedes ja siis oleks mind keegi kiiresti jalgadega maha tõmmanud ja sellel hetkel on sinu sees sügav rahu, selline kohalejõudmise tunne. See ei ole selline hüpnootiline seisund. See on see hetkes olemise tunne, mida Siiri oma kontserdiga pakkus. Minu jaoks ei saa sellist tegijat kuidagi tähtedes a, b, c hinnata. Temas on ja jääb midagi kordumatuks ja ta teab seda!