Blogi

Miks me loobume oma elust?

Viimasel ajal on minu ees istunud inimesed, kes on loobunud oma elust. Mitte selles mõttes, et nad oleks kuidagi soovinud ennast tappa. Õnneks mitte! Aga nad on loobunud oma unistustest, kirest, eesmärkidest… See on kindlasti teema, mis inimesi kõnetab. Avan pisut oma klientide kogemuse valguses tausta.

Meil on lapsena unistused

Enamik inimesi mäletab ennast väiksena. Mäletab, kelleks ta tahtis saada. Mäletab, kui lihtne oli elu. Polnud muresid, polnud valu (loomulikult on ka erandeid, aga nendest ma siinkohal ei räägi). Olid lihtsad unistused ja kired. Soovid, mida tahaks kogeda, avastada ja nautida.

Ühel hetkel kasvame suureks ja loobume sellest, mida hing ihkab. Meie vanemad hakkavad teadlikult või mitteteadlikult juhtima meie elu sinna suunda, kus nemad meid näha tahaks. See blokeerib inimese arengu. Vanemad saavad sulle anda elu, aga teatud mõttes saavad ka selle võtta! Laps kasvab suureks ja leiab töö, aga avastab näiteks, et pole sellega absoluutselt rahul. Tal puudub õnnetunne ja kirg ameti vastu, mida ta teeb. Vanemad on talle kunagi öelnud: „Leia töö, mis toidab, ja püsi sellel.“ See on eelmise sajandi mõtlemine. Tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas pole selle tarkusega midagi peale hakata. Üks kasutustest uskumustest, mis meis edasi elab, aga millel pole midagi pistmist meie päris elu ja olemusega. Nii tapabki inimene oma sisemise lapse, kes ihkab tegeleda hoopis millegi muuga. Sisemine laps sinu sees närbub. Selle tulemusena avastame varsti ennast seisundis, mida nimetatakse depressiooniks. See on kahjuks juba tagajärg ja sellest väljatulek nõuab enda kehtestamist ja väärtustamist. See on pikem protsess. Ükski teraapia ei saa anda sulle koheselt tagasi elu, mida sa aastaid eiranud oled. Sinu elu.

Me pole nii kenakesed, kui paistab

Meie otsuseid mõjutab valdavalt kollektiivmälu ja vanemate projektsioonid meie suunas. Toon näiteks ühe minu kliendi loo. Ta otsustab minna maailma avastama. Tunneb ennast reisil suurepäraselt. Töötab ja elab täieliku kirega. Liigub ühelt maalt teisele maale, aga reaalsus saab ta kätte. Reaalsus tähendab siinkohal tema vanemaid. Kummaline, et vanemad saavad olla meie reaalsus antud situatsioonis? Jah, saavad küll. Ema on terve reisi vältel aktiivselt oma poja pärast mures: kuidas ta ikka hakkama saab; mis kõik juhtuda võib… Kui vanemad selliselt muretsevad, on nad justkui ise psüühilises atakis ja ründavad last, ning selle rünnaku energia jõuab lõpuks reaalselt ka lapseni. Reisil olles hakkas pojaga igasugu kummalisi asju juhtuma. Ema hirmude projektsioon poja reisi suunas, tema kartuste pojale kanaliseerimine sai tõeks. Pojale said osaks reaalsed kannatused. Lõpuks oli ema täiesti läbi ja ka suhe abikaasaga hakkas käest minema. Poeg tundis, et ta peab naasema ja ema aitama. Nii loovutas ta oma elu emale. Ta ei elanud enam oma elu. Poeg tuli tagasi Eestisse ja kolis vanemate juurde. Peagi langes ta depressiooni ja hakkas tarvitama narkootikume. Ta ei tundnud ise enam ennast ära. Teda justkui ei olnudki enam. See kõik näitab: ,,Me oleme paljude asjade tulemused, me pole nii kenakesed, kui paistab’’. Vanemad omavad oma laste energia ja ka mõistuse üle väga suurt kontrolli. Suurest armastustest vanemate vastu loobume oma elust ja võtame omaks vanemate uskumused, hirmud ja kahtlused. Sestap soovitan täiskasvanul inimesel oma vanemate juurest võimalikult kaugele kolida. Kui reisid tihti ja tead, et ema muretseb, siis on sul täielik õigus talle valetada. Valetada näiteks, et oled Eestis, mitte selle või tolles riigis. Valetamine võib sellisel puhul olla ainuke viis, kuidas ennast kaitsta. Ema või mõnikord ka isa suunab muretsemisega oma hirmud lihtsalt sulle, selle asemel, et keskenduda oma enese elule. Meil ei ole seda vaja. Vanemad peavad oma eluga ise hakkama saama ja ei tohi sekkuda sinu ellu. Võid analoogses olukorras end lihtsal viisil korrale kutsuda. Endale ,,stopp’’ peale panna. Ütled iseendale: ,,Stop! Mina, Karl, minul ei ole seda hirmu. See on minu vanemate hirm. Ma ei võta seda omaks!’’ Tood ennast täielikult sellesse hetke ja loobud oma otsusega vanemate uskumustest ja hirmudest. Kui see on väga pikalt kestnud, on vaja spetsialisti abi, kes saab need hirmud sinust elimineerida. Spetsialisti ülesanne on sealjuures tõsta ka teadlikkust kollektiivmälust ja panna sind rohkem aksepteerima enda tõelist olemust, kus ei ole selliseid hirme.

„Võrredles sinu ajaga on elu lihtne“

Kui sa vaevaled analoogses olukorras, siis iseenda päästmiseks võiksid vanematega lihtsalt rääkida. Rääkida ja anda mõista, et võrreldes tema ajaga on elu läinud palju lihtsamaks. Enam ei ole vaja muretseda selle või tolle pärast. „See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ma seda soovin. Ma ei vaja teie hirme, mida mul ei ole. Ma olen see, kes ma ise soovin olla ja mitte kellelgi pole õigust seda minult võtta.“

Selliste lausetega on võimalik ennast vabastada sulle suunatud ahelatest. Sa saad tagasi oma elu ja võid ette võtta just selliseid hulluseid, nagu hing ihkab. Ära blokeeri külluslikku elu enda jaoks ära, ohverdades ennast kellelegi teisele.

Ütle endale kõva häälega: ,, Ma hakkan nüüd elama!’’