Blogi

Ela või sure

Lõpetan see aasta kolm kooli korraga ja kõikide koolide viimaseks mooduliks on surm ja sellega kaasnev. Sellega seoses on elu süsteemselt mulle viimasel kahel nädalal saatnud ohtralt lugusid, mis on paratamatult lõppemas surmaga või on inimese enda jätkuvate valikute tõttu sinnapoole kiirteel.

Möödunud nädalal käis mu vastuvõtul üks inimene, kellel on neljanda staadiumi ajuvähk. Talle on antud elada maksimaalselt neli kuud. See inimene tuli aga sooviga suitsetamisest loobuda. Väga vastuoluline, mõtled sa? Ma mõtlesin samamoodi. Õige pea sain ma aru kliendi peidetud šokiseisundist, mida ta ei olnud endale veel suutnud teatavaks teha.

Me tegime koos otsuse tegeleda parem sellega, kuidas edukalt surmale vastu astuda ja õppida vastu võtma kogemust, mida see 48 eluaastat inimesele pakkunud oli – millest peaks ta aru saama ja millega peaks enne surma rahu tegema.

Hästi ilus ja teisalt traagiline sessioon, pärast mida ma läksin lihtsalt välja pead tuulutama. Vaatasin päikese poole ja tänasin teda antud kogemuse eest. Teadmine, et sa ei kohtu enam kunagi selle inimesega, tekitab sees väga veidra tunde, aga ometi lasin tal südamerahuga minna.

Mida inimesed teevad, et ennast sellisesse seisu viivad?

Kõigepealt peaksid inimesed aru saama vabadusest – mis see on ning kas ja kuidas selle poole püüelda. Vabadus on igaühe jaoks erinev, sestap tuleks seda mõtestada igaühel erinevalt. Me ei sünni vabana. Sa võid luua illusioone vabadusest, aga me sünnime eelkõige suguvõsa teenistusse. Erinevad uskumused väidavad, kuidas me hingena enne sündi valime omale perekonna ja suguvõsa, kus hakkame omandama kogemusi ja katsumusi, mida elu jooksul lahendama peame. Mõnikord võib olla sündimise hind terve elu kestev kurbus ja valu, teinekord peame sootuks juba lapsena surema, tegemaks selle kaudu midagi oma emale ja isale nähtavaks. Eesmärkide variante on lõputult.

Olgem ausad. Enamik inimesi ei ole pärit headest peredest, kus oleks olnud armastust ja hellust nii palju, kui laps vajaks. Me oleme tulnud põlvkonnast, kus lapsed pidid endaga ise hakkama saama. Vanemate roll või ühe vanema roll on enamik inimestel olnud minimaalne. Ma väidan seda olles läbi töötanud pea 3000 klienti. See on olnud piisav hulk inimesi ja lugusid, et selles väites kindel olla.

Me satume esimese asjana päästma oma vanemaid, öeldes enesele juba väiksena ise teadvustamata lause „Kui ma suureks saan, lahendan ma, ema/isa, sinu eest ära kogu su loo!“ Seda teeme ainult soovist kätte saada armastuse ressurss, mis on elus kõige võimsam jõud üldse. Selle poole pürgimine toimub tihti enesele teadvustamata ja oma partnerlussuhte kaudu, kuna vanemaid ja vanavanemaid otse oleks päästa liiga raske. Nii kajastame oma sisemised programmid üle oma partnerile või sõpradele, et siis nende kaudu probleemid nähtavaks tuua. Nii on lihtsam põhjendada alkoholijoomist või muid pahesid, kuna otse valuallikasse vaatamine on emotsionaalselt keeruline. Lihtsam on elada tagajärgedes ja läbi selle elada läbi valu, mida sinu esivanemad läbi elada ei saanud ega osanud.

Tihti on juba emal ja isal jäänud puudujääke oma vanematelt. Näiteks keegi vanaisadest on ära unustatud või välja tõrjutud, vanaema on kaotanud oma lapse, on olnud palju aborte – variante on palju, mida me läbi oma elu parandada soovime. Nii tekib järeltulevale põlvele palju dünaamikaid, mis nende elu juhtima hakkavad, ja igatsetud vabadus on täielikult võetud. Üheks selliseks juhtumiks on äramineku dünaamika.

Mõned märksõnad, mis näitavad liikumist äramineku dünaamikasse

  • alkoholism
  • narkomaania
  • töönarkomaania
  • haigusesse äraminek

„Igasugune sõltuvus on aeglane enesetapp.“

Ühel hetkel kui sümptomaatika on ülaltoodud variantide näol avaldunud, peaks inimene loogiliselt mõtlema, mis on teda selleni viinud ja kuidas sellest kiiresti välja saada. Inimesed, tihtipeale endale küll mitte otse öeldes, aga kaudselt, sillutavad sellega teed surma poole. Vahest pole nad leppinud mõne lähedase surmaga ja soovivad seetõttu temaga kaasa minna? Vahest puudub inimesel ressurss elamiseks ja seega ka jõud vastutuse võtmiseks?

„Meil on elus ainult kaks liikumist. Kas elu või surma poole. Selles ei ole midagi traagilist, see on elu!“

Kui surm on juba kohal

Me kõik oleme kaotanud lähedase või tuttava. Mulle isiklikult on meeldinud neid protsesse kõrvalt vaadata. Kellegi lähikondlase surm toob välja isikud, kes on küpsed ja kes nii väga küpsed veel pole. Seda astet näitab selle protsessi jooksul oma tunnetega hakkamasaamine. Kui lahkunu vastu on olnud armastus, siis inimene pole mitte kunagi paanikas. Sellisel juhul saadakse küpselt hüvasti jätta, austusega.

Vanaisa surm oli mulle kui test, kui ma pidasin tema matustel ilusa kõne, mis aitas mul minu kohta teada anda. Ebaküpsena ei oleks ma sellega hakkama saanud. Tänutunne, mis mind selle kõne ajal valdas, tekitas minusse sisemise rahu – teadmise, et mina elan edasi, tema aga saab edasi elada minu südames. Hüvastijätmist segab kõige rohkem andeks andmata jätmine. Kui me ei andesta, jääme surnuga liialt seotuks ja kaotame osalt oma vabaduse, kuna oma hinges jääme tema peale vaatama, tundes siis juba süütunnet või viha.

Suremise protsess kestab kokku 49 päeva. Tavaliselt on see kõige raskem aeg, kus esineb nii enesesüüdistamist, olukorraga leppimatust, palju segadust ja palju tundeid. Lähikonnast kellegi surm toob välja tõe, kes milline täpselt oma sisemuselt on. Surm kaotab justkui ajutiselt piirid inimese loogilise mõistuse ja tunnete vahel. Samas, elu ja surma vahel peab piire olema. Sestap on normaalne leinaperiood kuni üks aasta – selle ajaga peaksime jõudma leppida ja oma elus edasi liikuma.

Tihti tunnevad inimesed tugevat süütunnet, kui keegi lähedane sureb. Süütunne aga pole üldse vaimne, see on pigem mõistmine, et oleksin pidanud midagi teisiti tegema. See on jäme eksiarvamus, kus leinaja usub, et oleks saanud teha midagi teisiti. Seda nimetatakse kauplemiseks saatusega. Saatusega aga ei kaubelda mitte kunagi.

Kaotus, millega tuleme toime ja suudame hakkama saada, viib meid elus kõrgemale tasemele. Ka küpsuse mõttes. Me peame olema alati nõus sellega, mis juhtus, ja võtma sellest kogemusest kogu väärtusliku enda jaoks kaasa. Ärme unusta nende protsesside juures asjaolu, et kõik, mis minuga toimub, ei ole minuga seotud. See kõik toimub minu jaoks. Sest surma üks suuri eesmärke on õpetada väärtustama kõike seda, mis meil juba olemas on.

Kodulehe tegemine - Vulpes Digital Vulpes Digital