Ma olen nüüd ligi neli aastat iga kuu aktiivselt enesearenguga tegelenud, alustanud rohkem spirituaalsete tehnikatega ja lõpuks saavutanud oma tõelise arengu perekonna psühhoteraapiaga. Oma arengu teel olen ma näinud uskumatult palju jama ja esoteerilist hullust. Samuti pole ma midagi arvanud varsemalt instinktidest. Ma pidasin instinkte inimloomuse naturaalseks osaks ega oleks elus uskunud, et neil on mingi suurem võim minu üle või näiteks sedagi, et nendega saab töötada. Täna esmakordselt ma seda aga tegin ja sellest tulenevalt jagan teile lühikese kokkuvõtte uuest infost ja oma kogemusest.

Meid juhib kolm põhilist instinkti

Me saame sündides kaasa lisaks kõigele esivanematega seotud teemadele ka mõned instinktid. Nagu loomadelgi, on need küllaltki ürgsed programmid meie sees. Meist eristab loomadest ainult see, et meile on kaasa antud intellekt ja rääkimise oskus. Hing on aga oma olemuselt meil loomadega sama. Sestap ka mõned inimesed käituvad nagu loomad, kui neil on madal intelligents.

Meid juhtivad peamised instinktid on järgmised:

*Alalhoiuinstinkt ehk ellujäämine

*Seksuaalinstinkt ehk paljunemine

*Hierarhia instinkt ehk kuulumine (sellega töötatakse palju ka konstellatsioonis)

Kui need kolm instinkti on meie sees tasakaalus ja meil on teadlikkus, kuidas nad toimivad ja töötavad, siis saame oma intelligentsuse taset tõsta. Ülimalt intelligentsed inimesed, nagu teadlased, hoiavad neid kolme instinkti väga tasakaalus.

Mida üks instinkt endast kujutab?

Instinkt on programm, mis käivitub teatud olukordades, isegi siis kui sinu mõistus teeks teisti. Instinkt laseb sul käituda vastavalt organismi esmasetele bioloogilistele vajadustele.

„Kui me teame, kuidas inimese instinktid töötavad, suudame neid mõista ja suunata. Nii oleme võitmatud ja meie ees on kõik uksed avatud.“

Minu töö instinktidega

Et uurida minu suhet baasinstinktidega, kasutasime konstellatsioonivälja ja -metoodikat. Lisasin väljale (konstellatsioonis kasutatav terapeutiline tsoon, kus aktiveeruvad inimeste kaudu erinevad energeetilised tasandid, mille abil on võimalik taaselustada erinevad osad endast, samuti pereliikmed ja sündmused).

Lisasin väljale enda ja ülal mainitud kolm põhiinstinkti. Kõik instinktid olid minust eraldi, ja ainuke, kes mind vaevu märkas, oli seksuaalinstinkt. Ellujäämisinstinkt vaatas otsa seksuaalinstinktile ja hierarhia instinkt tahtis ruumist väljuda, kuna tal oli tugev häbitunne ja ta tundis ennast kõige kehvemini. Kuna hierarhia instinkt on paljuski seotud eelnevate põlvkondadega, siis hakkasime otsima põhjust, mis programm selle häbitunnet juhib. Ainuke, mis kõnetas, oli see, et minu vanavanaisa oli sohilaps ja tema isa oli Rootsi kuninga poeg, kes siis jättis oma poja maha ja tundis oma kuningliku staatuse ja otsuse üle sisimas häbi. Ma käitusin aga automaatselt selle programmi järgi, tahtes häbi vaigistada ennast tõestades ja elus aina kaugemale rühkides. Ilmselt tänu sellele instinktile olen ma täna jõudnud siia, kus ma olen, olles üks hõivatumaid terapeute Eestis. Hierarhiainstinktist tuli minusse jõud, aga samas ka alateadlik vajadus häbiprogrammi varjata. Kui me teiste terapeutidega selle koha ära lahendasime, tasakaalustusid ka teised instinktid.

Töö tulemus

Kuna töö lõpus hierarhia instinkt muutus tõsiseks, seksuaalinstinkt väga elavaks ja ellujäämisinstinkt rõõmsaks, siis midagi muud peale selle teadmise ma tegelikult ei oodanud. Tallinnasse tagasi jõudes märkasin aga enda mõttemaailmas korralikku muutust. Ühel hetkel tunduski mulle, et ma olen sisemiselt suur kuningas. Minu kõnnak muutus elegantseks, rüht sirgeks ja isegi hääletoon muutus. Neid teemasid, mis varem tekitasid minus tugevaid emotsioone, poleks nagu kunagi olnudki. Kas see olukord ka nii jääb, eks ole näha. Hetkel peavad mu pere ja sõbrad tutvuma (taaskord) uue osaga Antsust.

 

Tööd instinktidega minu teada Eestis väga põhjalikult hetkel ei tehta. Tegemist on ühe kõige sügavaima tasandiga, mida võiks surkima minna alles siis, kui muud osad (peresüsteem, ärevus, hirmud) on suuremalt jaolt lahendatud. Vastasel juhul võivad tulla sinus üles nii suured teemad, millega sa hakkama ei saa ja mis võib psüühika ära rikkuda.

 

Igatahes olen valmis vastu võtma kõik muutused, mis tänasest protsessist käivitusid, ja huvitav on vaadata, mida see minu arengus, iseloomus ja üleüldse elus muudab.

 

Päikselist suve teile!

Järjekordne saatuslik viga, vale valik, raisatud aeg ja kaotatud võimalus? – nii olen ma ikka aeg-ajalt mõelnud, kui järjekordselt kellessegi pisut naiivselt olen ära armunud. Ma olen ju tähtkujult Skorpion ja astroloogilise kaardi järgi ka 50% Vähk – tunde element (= palju emotsioone). Olemuselt kirglik ja intensiivne. Kahjuks mul ei saa aga juba pikemat aega ühekstki armastusloost asja. Ma julgen sellest teile täiesti avatult rääkida, ausalt, mul puudub selles osas häbitunne (võib-olla peaks olema, aga mida ei ole seda ei ole).
Terve mu elu on armastus mu jaoks olnud tagaplaanil. Möödunud novembris hakkas aga see teema minu elus aktiivselt pead tõstma ja ühel hetkel mul polnud enam pääsu. Ma suutsin isegi kolme inimesse korraga ära armuda. See on juba tase omaette. Esialgu oli see muidugi mäng. Mulle on alati meeldinud armastusele ninanipsu anda. See armumine oli ühel hetkel üks väheseid inspireerivaid asju minu elus, kuna ema-isa teemad mind isiklikult ei köida – ma olen kahe aasta jooksul seitse oma põlvkonda detailideni läbi töötanud ja sealt ma enam mingeid vastuseid ei leia. Sellest hetkest kui meil saavad elus baasasjad lahendatud, lähevad muud mängud ja teemad elus väga peenekoeliseks. Neid on raske lahti mõtestada ja tihti puudub neil loogika. Nii on ka minu n-ö keelatud armastuse puhul.

Mängu tuleb päris armastus

Armumine ja armastus on kaks eri asja. Armumine on lihtsalt ajutine tunne, mis kestab viis kuud, kuni üks aasta. Sama kiirelt, kui arumine tekib võib kiirelt ta ka üle minna.Armastus aga tuleb, halvab iga sinu keharaku ja selle eest naljalt pääsu pole. Nii juhtus ka minuga. Ma olin täiesti nõutu. Minu jaoks on harjumatu, et ma ei saa ise olukorda kontrollida ja miski või keegi juhib mind selle tunde põhjal. Sellest hetkest algabki mäng. Loomulikult sa teed kõik selleks, et ka teisel inimesel sinu vastu huvi oleks. Ennast teades, siis kõik, kellesse ma päriselt ära armun, tõugatakse justkui minu elust eemale või tõukan ma nad ise, kuna mu sees olevad tunded lähevad väljakannatamatuks. Ootus ja lootus on suurimad energiaröövlid. Energiakaotuse tulemuseks on jõuetus ja suutmatus näiteks ka tööle keskenduda. Sa küsid, miks see nii raske on? Ma ei oska universaalset vastust anda, aga ma jagan teile oma lugu – ehk puudutab see ka Sind ja aitab edasi liikuda.

Lasin teha parimatel terapeutidel endale konstellatsioonitöö

Mõned päevad tagasi viskas see kõik mul üle. Sees pakitsev tunne oli väljakannatamatu ja olin sunnitud terve oma teraapiapäeva tühistama, kuna mul lihtsalt polnud sellel päeval oma klientidele midagi anda. Sain aru, et ise ma siit välja ei uju, aga alla ka ei anna. Selleks hetkeks olin ma kaotanud jõu ja sisuliselt oli kogu olukord mu täielikult halvanud. Siinkohal ei mängi suurt rolli ka tugeva psüühika olemasolu, kuna see lihtsalt hääbub sellise tunnetemöllu käes.
Suundusin Jänedale, kus pidime koos kolleegidega sellesse teemasse valgust tooma. Tavaliselt on mul pisut hirm ja ärevus sees, kui pean midagi väga isiklikku endast jagama, aga selle vältimiseks tegin kinnise konstellatsioonitöö, mis tähendab, et mu konstellatsioonivälja asendajad ei teadnud, millega me täpselt töötame. Ma leian, et oma nõrku külgi pole vaja väga palju jagada, sest inimesed pole alati nii kenakesed, kui paistavad.
Leppisime terapeudiga kokku, et paneme konstellatsiooniväljale esialgu minu ja selle inimese, kellega see lugu oli seotud. Kohe tuli välja, et oleme teineteise hingeosad vahetusse ajanud. Mina võtsin tema osa enda kanda ja tema võttis minu ühe osakese, mis osutus päris suureks, enda kanda. See olukord väljenduski ärevuse ja raskustundena minu südames.
Edasi minnes tuli välja, et see teine inimene on teinud mulle mingi ülekande ehk maakeeli tahtis minus näha kedagi, keda ma polnud. Mina aga üritasin tema jaoks seda endas leida ja seda temale muudkui anda ja anda, kuni ühel hetkel sai jaks otsa. Terapeut ei saanud esialgu aru, miks selline seos on tekkinud, aga kuna me tegime enne seda tööd ühe testi, kus vaatasime, mis tasanditega on teema seotud, siis välja tuli nii isiklik tasand kui ka eelmine elu. Ühesõnaga tekkis olukord, kus tuli väljale lisada nüüd ka eelmiste elude esindaja. Sellest hetkest muutus konstellatsioon väga kummaliseks. Kogu ruum läks väga-väga kuumaks, osad otsustasid isegi ruumist lahkuda. Ainuke, kellel külm oli, olin mina. Minu esindaja vaatas väljal jäägitult eelmise elu peale ja oli ühtaegu väga suurel määral sellega seotud.
Ühel hetkel jõudis töö sellisesse faasi, kus terapeudil said kõik ideed lahenduste leidmisel otsa, kuna ükskõik, mida me ka ei öelnud ega teinud, tegi asja ainult hullemaks. Lõpuks teise terapeudi sekkumisel saime eelmise elu mõju vähendada. Saadud info oli kõnekas, kuid seda ma teadsin juba varemgi. Nimelt olen ma eelmistes eludes saanud niivõrd palju armastuselt petta, et olen tulnud siia ilma tagasi ainult tingimusel mitte kunagi sügavat armastust kogeda. Sestap ei saa ma ka sügavamal tasandil oma hinge vastu võtta ja sellepärast tekivad mul inimestega hingeosade vahetused. Ma olen nõus ennem kellegi teise hingeosa kandma, kui enda hinge omaks võtma. Loogilise mõistuse jaoks võib see olla väga kummaline ja arusaamatu protsess, aga kui see toob lahenduse, siis mul on ükskõik, kuidas selleni jõuda.
Muutuse võlu seisneski lõpuks selles, et ma aktsepteerisin eelmise elu kogemust ja võtsin selle omaks ning ma ei ürita enam selle kaudu elu defineerida. Seejärel sain pisut võtta enda jaoks vastu oma selle elu kogemuse ja sügavama hingelise tasandi – mitte küll täielikult, sest eelmises elus jäi veel midagi meile arusaamatuks ja lahendamata. Mulle jäi õrn raskustunne veel südamesse, aga ülejäänu on täielikult muutunud. Mu tunnetes on kergus ja elujõud koos rõõmuga on kehasse tagasi tulnud. Pisut isegi selline uus tunne ja täiesti uus energia.
Huvitav tähelepanek oli ka see, et konstellatsiooni lõpuks mul selle inimese vastu enam tundeid ei olnud. Tunnetest oli parimal juhul saanud sõprus. Võib-olla minu definitsioon armastusest siiski peab paika: „Tõeline armastus on see, kui sa avad teisele inimesele oma südame ja siis lased ta vabaks.“ Lasta vabaks tähendab, et kõik, mis peab sinuni jõudma, tuleb mingil kujul ise ilma suurema pingutuse ja tagaajamiseta.
Vahel peame vaatama nii sügavale, kui saab, et lahenduseni jõuda. Kindlasti töötan selle teemaga intensiivselt edasi ja katsun aasta jooksul saavutada enda jaoks hea tulemuse!

Armastust ja päikest teile
Ants

Minu postkasti on viimastel nädalatel kogunenud hulgaliselt kirju inimestelt, kelle mees on üle käte läinud või kelle naine lihtsalt teda enam välja ei kannata. Paarid on karantiini tõttu väga palju koos ja nüüd on aeg, et suhte tõeline pale välja tuleks. Mida on üldse teha olukorras, kus aastate jooksul on üksteisest hingeliselt kilomeetreid kaugenetud ja ühtäkki avastatakse, et suhtes peale kohustuste ühisosa enam polegi? Kas see ongi tume tõetund või leidub sellele lahendus?

Suhe, mis enam ei teeni, tuleks lõpetada?

Tavaliselt pöördutakse minu poole suhteküsimustega siis, kui tagajärjed on juba käes. Abi küsitakse siis, kui suhe on juba läbiküpsetatud ja kuristikust välja ronimine nõuab väga palju tööd ja pingutust. Tavaliselt jõuavad sellisesse punkti inimesed, kellel puudub igasugune teadlikkus suhetest ja kes arvavad, et kõikides probleemides on süüdi nende partner. See on väga mugav viis veeretada kogu vastutus teisele. Partner on otsene peegel sinu sisemaailmale. Näiteks, kui sina ise oled emotsioonitu ja väga kinnine, siis on ka sinu partner selline. Kaks süsteemi saavad alati kokku, et lahendada midagi, mida nende vanemad lahendada ei saanud. Sellepärast tuleb partnerlussuhet vaadata kui suuremate peresüsteemide tulemit. Ühel hetkel, kui teineteise suhtes on austus kadunud ja suhet seob ainult emotsionaalne vägivald, siis hakkavad paarid mõtlema lahku minemisele. Tihtipeale ei saa nad aga üldse lõpuni adekvaatselt aru, miks kõik nii läks ja kuidas oleks tegelikult saanud sellest koos kokku keedetud supist tervemasse suhtesse astuda.

Levinumad süsteemsed probleemid partnerlussuhetes

 

  1. Kui hakkab tekkima emotsionaalne lähedus, siis kaugenetakse või otsitakse kõrvalsuhet

Mõned kooselud on pinnapealsed. Kui mõne aasta möödudes muutub suhe suuremaks tööks, mis nõuab ausust ja lähedust, siis inimene hakkab justkui kaugenema. Ta võib hakata otsima kõrvalsuhet või põgeneb töösse. Sellistel inimestel on hirm läheduse ees. Tavaliselt on sellised inimesed pärit düsfunktsionaalsest perest, kus tundeid väga palju ei jagatud ja lähedust polnud. Kõik pereliikmed on toiminud nii-öelda eraldi üksustena ja nende vahelist koostööd pole olnud. Tavaliselt on sellistes perekondades ka üks liige alkohoolik. Kui inimene kogeb lapsena just enne kaheksandat eluaastat näiteks isalt vägivalda ema suhtes või üks vanem jätab pere sootuks maha, siis lapse sisse tekib süütunne ja hirm – kui armastan, võin saada haiget. Sellel hetkel käivitub alateadlik dünaamika, et mitte kunagi ei lasta kedagi endale liiga lähedale. Sellistes olukordades hakkab tavaliselt see pool, kes lähedust sisimas ei talu, otsima konflikte ja vastuolusid enda taandamiseks ja põhjuste leidmiseks. Näites põhjendavad nad endale „näe, see suhe ei toimi“.

Sellistel hetkedel on lihtsam joosta armukese juurde, kes ei taha emotsionaalset lähedust ja seega on hea pinget maandada. Teinekord on armuke sellistes suhetes ainuke lüli, millel suhe saab kesta – vahel on vaja lihtsalt maandust. See muidugi ei tähenda, et armuke oleks õigustatud ja olukord oleks aus teise inimese suhtes. Katkisel inimesel on see lihtsalt üks viis läheduse eest põgenemiseks.

  1. Alateadlikult elatakse ikka ema/isaga koos

Teine suurim põhjus, mida oma töös näen, on partnerid, kes on jäänud oma ema ja või isa külge kinni. Nad pole saanud normaalsel ajal eralduda. Vahel elavad nad isegi täiskasvanuna veel nendega koos. Mehed jäävad tavaliselt kinni ema külge, tütred isa külge. Mida see tähendab?

Mulle meeldib ütlus „Isad armastavad ja emad kasvatavad tütreid. Poegi emad armastavad ja isad kasvatavad“

Kui vaadelda perekonda süsteemina, siis nii sinu isal kui emal on oma kindel roll ja koht süsteemis nii nagu ka sul lapsena. Tihti me ei ole kasvanud väga roosilistes perekondades ja sestap oleme just juba väga noores eas pidanud loovutama oma koha perekonnamudelis. Koha kaotame me ainult siis, kui vanematel pole meile anda piisavalt armastust ja ressurssi, et olla lihtsalt laps. Vanemate omavahelisse tülisse kistakse ka tihti lapsed, kuid lapsed on sellised siirad ja puhtad olendid, kes tahavad alati päästa neid, tänu kellele on nad elu saanud. Pojad võivad hakata tahtma juba 3—4-aastaselt emale ise paremaks „meheks“ kui isa, kes näiteks on pidevalt kaugel tööl või on poja arvates emale mittesobiv partner. Tütar tahab tihti olla parem naine oma isale, kui ema on. Kahjuks aga harjutakse perekondades sellise rollivahetusega ära ja ei osata teadlikult vaadata, mis toimub. Nii võib hakata poeg vastutama üsna noorelt nende asjade eest, millega isa hakkama ei saanud või mille tegemata jättis. Tütred võtavad võimu koduses pereelus ja hakkavad olukordi dikteerima. Samuti võivad nad hakata ise justkui kasvatama ja aitama isa, kes näiteks ei saa endaga emotsionaalselt hakkama. Halvimal juhul muutub suuremaks saades see kõik peeneks mänguks, kus isa loobubki täielikult vastutusest ja kogu koorem ja isa saatus langeb poja õlule. Sealt tekib saatuse kordamine. Tütre puhul juhtub sama emaga. Selle tõttu lähevad ka naised ja mehed tihti lahku, kui lapsed on mõne aastaseks saanud. Lihtsalt suhtes pole enam mehele või naisele kohta.

Kui sellistes dünaamikates inimesed lähevad suhtesse, siis tavaliselt pärast paari aastat hakkavad tekkima probleemid. Ükski naine ei suuda võistelda ämmaga ega ükski mees äiaga. Sellises dünaamikas peab mees jagama end hingetasandil kahe naise vahel ja tütar kahe mehe vahel. See on energiakulukas ja tihti ollakse ikkagi lojaalsem siiski oma emale ja/või isale, mitte partnerile. Tihti mõeldakse, et kuidas ma jätan nad hätta.

„Vahel aga peame oma südametunnistuse alla suruma, et öelda emale/isale ei!”

Kui sa veel 30-aastaselt käid ja lahendad ema ja isa vahelisi probleeme või jooksed iga nende kõne peale täies elujõus inimest päästma, siis on see ohumärk, et sa ei ole saanud oma vanemate saatusest eralduda. Kui sa oled loonud oma süsteemi, siis number üks oled sina ise, siis tuleb su partner, siis lapsed ja alles siis vanemad. Tihti aga seatakse vanemad esikohale ja partnerid on alles kolmandad-neljandad isikud peresüsteemis. Sellises peremudelis ei saa olla partnerite vahel olla lähedust ja austust, vaid on üks pidev võitlus ja emotsionaalne tasakaalutus, mida kõike juhivad alateadlikud sidemed.

  1. Makstakse partneri kaudu emale või isale kätte

Hetkel on suurenenud koduvägivallajuhtumite arv, sealjuures ka emotsionaalne vägivald. Vahel me ei mõista, miks leiame endale ainult vägivaldseid partnereid, kes tekitavad meile ainult kurbust ja valu – samas tundub lahtilaskmine ka võimatu. Naiste puhul ma alati küsin, milline oli nende isa või ema isa. Tavaliselt näen natuke sügavamale vaadates, et selle naise taustsüsteem kubiseb ühel või teisel kujul vägivallast. Laps vägivalda nähes ei suuda seda kõike mõista, ta tunneb hirmu ja teinekord ka viha, mis tavaliselt suure armastuse ja lojaalsuse varjus maha surutakse. Vanemaid otse on kogetu eest raske vihata või põlata. Partnerlussuhe on ideaalne koht selle peegelduseks. Nii avastame, et oleme leidnud endale üks ühele samasuguse käitumisega mehe, nagu oli isa või vanaisa. Selle vägivaldse mehe kaudu annab süsteem sulle viha, et see läbi töötada, või juhib tähelepanu sellele, kuhu sa tegelikult peaksid vaatama. Selliste naiste juurde jõuavad süsteemselt mehed, kes on mingil arengufaasil jätnud ema suhtes viha läbi elamata. Need on varjatud tunded ja dünaamikad. Selline mees hakkab viha ja agressiooni naise peal ja vahel ka tütarde peal läbi töötama. Mõlemal on siinkohal vastutus küsida „Miks me tegelikult kokku saime? Mida see viha ja äng meile tegelikult näidata tahab?”

Sellistest perekondadest tulnud tütred kaotavad juba väga noores eas meeste vastu usalduse. Teisalt võivad neist saada ka sõltuvussuhte otsijad, kes hakkavad otsima suhtest turvatunnet, mille nad lapsena kaotasid. Halb uudis on, et suhtesõltuvuse taga on alati meeleheide ja turvatunde puudus ning kuna meie sees on lootus viimase hetkeni seda oma partnerilt saada, siis lahkuminekud tunduvad täiesti vastuvõetamatud, isegi kui suhe on juba füüsiliselt ohtlik. Kannataja soov on lihtsalt päästa oma vägivaldse suhte kaudu oma vanemate suhet, mõeldes „minu vanemad ei saanud hakkama, kuid näitan neile, et mina saan.“

Naised, kes on kaotanud meeste vastu usalduse, ei luba alateadlikult mehel mitte kunagi juhtida. Ta paneb mehe justkui enda kohale ja ennast mehe kohale. Mehe koht esindab välismaailma ja ka suuremat rahalist vastutust. Selle koha peal tahavad naised kõike kontrollida, ise teenida ja töötada ning mees on justkui maha surutud. Naine ei järgne mehele pärast usalduse kaotamist mitte kunagi, vaid tahab, et mees talle järgneks, sest nii on ohutu. Kahjuks on hiljemalt seitsmendaks suhteaastaks kõik purunemas. Naine väsib vastutusest ja kuna ta on tugevas meesenergias, siis selle tulemusena kaotab mees naise vastu huvi. Selleks, et jälle ennast mehena või naisena tunda, leiavad nad kõrvalt mõne ahvatleva apelsini, keda siis ila suunurgast tilkumas vaadata ja võib-olla ka pisut maitsta.

  1. Mees ei tohi kunagi kolida naise juurde

Üks lihtsamaid süsteemseid vigu on mehe kolimine naise vanemate juurde või naise koju. Vanematega kooselu ei ole kunagi roosiline ehk sealt peaks kiirelt leidma tee isiklikku koju, muidu allutakse vanemate süsteemi reeglitele ja selle tulemusel ei saa justkui lõpuni suureks kasvada. Samuti tekib asjatult palju pingeid. Kaks naist ühte kööki ei mahu, nagu rahvasuus öeldakse.

Mehe kolimine naise koju on aga päris ohtlik samm. Koos kodu üürimine/ostmine on õige samm. Kui sa kolid naise juurde, kes on juba kõik oma käe järgi ette ära loonud, siis mehed alateadlikult ei tunne, et neil oleks seal koht. Mees tunneb, et peab alati järgnema naisele ja oma ruumi justkui pole. Vähesed naised oskavad selle teadlikult luua. Ajutiselt selline variant sobib, aga üle kahe aasta ma kindlasti ei soovita sellistes tingimustes elada. Erandeid on seejuures ka!

 

  1. Ollakse jäänud emotsionaalses vanuses lapseks

Mõned mehed ja naised polegi kunagi saanud suureks kasvada. Nad on veel täiskasvanuna või küpses eas nagu teismelised või väiksed lapsed. Selle taga on lapsepõlve trauma. Juhtunud on mingi sündmus, millesse üks osa meist on jäänud kinni. Aju on õppinud sellega toime tulema, aga paljud vajalikud funktsioonid, mis kuuluvad küpse täiskasvanu juurde, on puudu. Näiteks inimesel, kes on jäänud oma olemuselt lapseikka kinni, muutub seks ebamugavaks. Samuti on keeruline laste saamine, kuna tema psüühika ei ole valmis veel uue elu eest vastutama. Kehas ja süsteemis on pinge nii suur, et järglast ei anta, vastasel juhul võiks ta sattuda ohtu.

Inimese kinnijäämine lapsetasandile tähendab, et ta hakkab otsima omale partneri asemel lapsevanemat – no te teate kindlasti mõnda. Üldiselt on kõik partnerid vähemalt seitse aastat vanemad sellel inimesel. Sellisel varjatud kujul otsitakse omale alateadlikult vanemat. On ka erandeid, nii-öelda nii küpseid hingi, keda enda vanuste inimestega miski ei seo, aga ma ei tahaks siin spirituaalsusel pikemalt peatuda. Enamjaolt on põhjuseks ema või isa otsimine vanemas partneris.

Naised, kes leiavad sellise mehe, on tavaliselt jõulisemad ja tugevad. Nende mehed on sellised, kes on pidevalt töötud ja viidavad kodus aega siis, kui naine tööd rabab. „Poja eest on ju vaja vastutada.“ Nende naiste mehed ei tea kunagi midagi. Ei seda, mida selga panna, ega kuhu sööma minna. Kogu otsustamine on naise õlul. Naised väsivad sellel positsioonil olles küllalt kiirelt, aga tõde tunnistada on teinekord liialt raske ja lihtsam on kannatada. Selle taga võib olla palju dünaamikaid, mida hetkel ei hakkaks lahkama.

Need on põhilised asjad, mis karantiini ajal partnerile iga päev hommikust õhtuni otsa vaadates esile tulevad. Me ei saa kunagi öelda, et oleme teinud partneri valikul vale valiku. Iga suhe on süsteemne ja iga suhte kaudu on meil võimalik kasvada. Me peame õppima aru saama, mida partner meile peegeldab ja temaga sellest avatult vestlema.

Kõige lihtsam kodune vahend on leppida kokku, et kui järgmine kord pinge tekib, siis ei lase te tunnetel ja emotsioonidel üle pea käia, vaid istute hetkeks maha ja lubate mõlemal oma emotsioone kogeda. Seejärel küsige mõlemad endalt, mis tunde see olukord või situatsioon teis esile tõi. Seejärel jagage seda ja arutage, kas ka teie emadel ja isadel võis sarnaseid olukordi olla. Leppige partneriga kokku piirid, mis teile suhtes sobib ja mis ei sobi. Vajadusel võite mitu korda kuus piirid alati üle rääkida. See on terapeutiliselt hea lähenemine ja nii on vähem arusaamatusi. Suhte võti on rääkimine, rääkimine, rääkimine, arvestamine ja lugupidamine.

Kas ma kõlan nagu eluvõõras? Võib-olla, aga lõpuks on ju vastutus selle suhte ees (tihti ka laste ees) teil kahel. Võib-olla ikkagi tasub natuke proovida. Viige oma kallim kasvõi loodusesse või rääkige omavahel õhtul voodis, seal on hing rohkem avatum ja vastuvõtlikum. Kindlasti ärge näidake näpuga ega näägutage, sellisel juhul võite seda sama hästi üksi teha – sellest ei muutu midagi!

Armastust,

Hüpnotisöör Ants

info@hupnotisoorants.ee

Lõpetan see aasta kolm kooli korraga ja kõikide koolide viimaseks mooduliks on surm ja sellega kaasnev. Sellega seoses on elu süsteemselt mulle viimasel kahel nädalal saatnud ohtralt lugusid, mis on paratamatult lõppemas surmaga või on inimese enda jätkuvate valikute tõttu sinnapoole kiirteel.

Möödunud nädalal käis mu vastuvõtul üks inimene, kellel on neljanda staadiumi ajuvähk. Talle on antud elada maksimaalselt neli kuud. See inimene tuli aga sooviga suitsetamisest loobuda. Väga vastuoluline, mõtled sa? Ma mõtlesin samamoodi. Õige pea sain ma aru kliendi peidetud šokiseisundist, mida ta ei olnud endale veel suutnud teatavaks teha.

Me tegime koos otsuse tegeleda parem sellega, kuidas edukalt surmale vastu astuda ja õppida vastu võtma kogemust, mida see 48 eluaastat inimesele pakkunud oli – millest peaks ta aru saama ja millega peaks enne surma rahu tegema.

Hästi ilus ja teisalt traagiline sessioon, pärast mida ma läksin lihtsalt välja pead tuulutama. Vaatasin päikese poole ja tänasin teda antud kogemuse eest. Teadmine, et sa ei kohtu enam kunagi selle inimesega, tekitab sees väga veidra tunde, aga ometi lasin tal südamerahuga minna.

Mida inimesed teevad, et ennast sellisesse seisu viivad?

Kõigepealt peaksid inimesed aru saama vabadusest – mis see on ning kas ja kuidas selle poole püüelda. Vabadus on igaühe jaoks erinev, sestap tuleks seda mõtestada igaühel erinevalt. Me ei sünni vabana. Sa võid luua illusioone vabadusest, aga me sünnime eelkõige suguvõsa teenistusse. Erinevad uskumused väidavad, kuidas me hingena enne sündi valime omale perekonna ja suguvõsa, kus hakkame omandama kogemusi ja katsumusi, mida elu jooksul lahendama peame. Mõnikord võib olla sündimise hind terve elu kestev kurbus ja valu, teinekord peame sootuks juba lapsena surema, tegemaks selle kaudu midagi oma emale ja isale nähtavaks. Eesmärkide variante on lõputult.

Olgem ausad. Enamik inimesi ei ole pärit headest peredest, kus oleks olnud armastust ja hellust nii palju, kui laps vajaks. Me oleme tulnud põlvkonnast, kus lapsed pidid endaga ise hakkama saama. Vanemate roll või ühe vanema roll on enamik inimestel olnud minimaalne. Ma väidan seda olles läbi töötanud pea 3000 klienti. See on olnud piisav hulk inimesi ja lugusid, et selles väites kindel olla.

Me satume esimese asjana päästma oma vanemaid, öeldes enesele juba väiksena ise teadvustamata lause „Kui ma suureks saan, lahendan ma, ema/isa, sinu eest ära kogu su loo!“ Seda teeme ainult soovist kätte saada armastuse ressurss, mis on elus kõige võimsam jõud üldse. Selle poole pürgimine toimub tihti enesele teadvustamata ja oma partnerlussuhte kaudu, kuna vanemaid ja vanavanemaid otse oleks päästa liiga raske. Nii kajastame oma sisemised programmid üle oma partnerile või sõpradele, et siis nende kaudu probleemid nähtavaks tuua. Nii on lihtsam põhjendada alkoholijoomist või muid pahesid, kuna otse valuallikasse vaatamine on emotsionaalselt keeruline. Lihtsam on elada tagajärgedes ja läbi selle elada läbi valu, mida sinu esivanemad läbi elada ei saanud ega osanud.

Tihti on juba emal ja isal jäänud puudujääke oma vanematelt. Näiteks keegi vanaisadest on ära unustatud või välja tõrjutud, vanaema on kaotanud oma lapse, on olnud palju aborte – variante on palju, mida me läbi oma elu parandada soovime. Nii tekib järeltulevale põlvele palju dünaamikaid, mis nende elu juhtima hakkavad, ja igatsetud vabadus on täielikult võetud. Üheks selliseks juhtumiks on äramineku dünaamika.

Mõned märksõnad, mis näitavad liikumist äramineku dünaamikasse

  • alkoholism
  • narkomaania
  • töönarkomaania
  • haigusesse äraminek

„Igasugune sõltuvus on aeglane enesetapp.“

Ühel hetkel kui sümptomaatika on ülaltoodud variantide näol avaldunud, peaks inimene loogiliselt mõtlema, mis on teda selleni viinud ja kuidas sellest kiiresti välja saada. Inimesed, tihtipeale endale küll mitte otse öeldes, aga kaudselt, sillutavad sellega teed surma poole. Vahest pole nad leppinud mõne lähedase surmaga ja soovivad seetõttu temaga kaasa minna? Vahest puudub inimesel ressurss elamiseks ja seega ka jõud vastutuse võtmiseks?

„Meil on elus ainult kaks liikumist. Kas elu või surma poole. Selles ei ole midagi traagilist, see on elu!“

Kui surm on juba kohal

Me kõik oleme kaotanud lähedase või tuttava. Mulle isiklikult on meeldinud neid protsesse kõrvalt vaadata. Kellegi lähikondlase surm toob välja isikud, kes on küpsed ja kes nii väga küpsed veel pole. Seda astet näitab selle protsessi jooksul oma tunnetega hakkamasaamine. Kui lahkunu vastu on olnud armastus, siis inimene pole mitte kunagi paanikas. Sellisel juhul saadakse küpselt hüvasti jätta, austusega.

Vanaisa surm oli mulle kui test, kui ma pidasin tema matustel ilusa kõne, mis aitas mul minu kohta teada anda. Ebaküpsena ei oleks ma sellega hakkama saanud. Tänutunne, mis mind selle kõne ajal valdas, tekitas minusse sisemise rahu – teadmise, et mina elan edasi, tema aga saab edasi elada minu südames. Hüvastijätmist segab kõige rohkem andeks andmata jätmine. Kui me ei andesta, jääme surnuga liialt seotuks ja kaotame osalt oma vabaduse, kuna oma hinges jääme tema peale vaatama, tundes siis juba süütunnet või viha.

Suremise protsess kestab kokku 49 päeva. Tavaliselt on see kõige raskem aeg, kus esineb nii enesesüüdistamist, olukorraga leppimatust, palju segadust ja palju tundeid. Lähikonnast kellegi surm toob välja tõe, kes milline täpselt oma sisemuselt on. Surm kaotab justkui ajutiselt piirid inimese loogilise mõistuse ja tunnete vahel. Samas, elu ja surma vahel peab piire olema. Sestap on normaalne leinaperiood kuni üks aasta – selle ajaga peaksime jõudma leppida ja oma elus edasi liikuma.

Tihti tunnevad inimesed tugevat süütunnet, kui keegi lähedane sureb. Süütunne aga pole üldse vaimne, see on pigem mõistmine, et oleksin pidanud midagi teisiti tegema. See on jäme eksiarvamus, kus leinaja usub, et oleks saanud teha midagi teisiti. Seda nimetatakse kauplemiseks saatusega. Saatusega aga ei kaubelda mitte kunagi.

Kaotus, millega tuleme toime ja suudame hakkama saada, viib meid elus kõrgemale tasemele. Ka küpsuse mõttes. Me peame olema alati nõus sellega, mis juhtus, ja võtma sellest kogemusest kogu väärtusliku enda jaoks kaasa. Ärme unusta nende protsesside juures asjaolu, et kõik, mis minuga toimub, ei ole minuga seotud. See kõik toimub minu jaoks. Sest surma üks suuri eesmärke on õpetada väärtustama kõike seda, mis meil juba olemas on.

Milline imeline laupäevahommik. Avastan end taas tööpostil ja võtan Tallinnas vastu lausa neli inimest. Vaatan kalendrisse – tulemas on suhteprobleemidega mees, narkomaan ning depressioonis ja enesetapu äärel olev inimene. Milline kompott, mida päeva jooksul lahendada! Kuna tegelikult on sellised teemad minu töös igapäevased, siis vahel ikka mõtlen, kuidas inimesed on nii kaugele jõudnud oma probleemidega. Tänases postituses keskenduksin ühele naisele, kes tuli särava naeratusega. Aga mis peitus selle naeratuse taga?

Minu vastas istub kolmekümnendates aastates naisterahvas. Lasen tal ära täita kliendiküsimustiku. Peale suitsetamise ma ei leia sealt ühtegi asja, mida lahendada. Viimasel ajal olen hakanud järjest vähem kliendi probleeme oma kehaga tunnetama, aga seekord pidin seda tegema. Tundsin, et ta jätab palju asju rääkimata. Põhjus võis olla usaldamatuses. Või oli tal lihtsalt kurb, valus ja piinlik oma teemasid võõra inimese ees avada. Ma asusin usaldust tekitama ja selgitama, miks on oluline antud hetkel aus olla. Kuna olen osaliselt ka süsteemne terapeut, uurisin põgusalt tema vanemate kohta ja seejärel tema pere kohta. Kõik oli justkui olnud hästi, aga ka siin ei rääkinud klient tõtt. Otsustasin talle luua käepärastest vahenditest tema peresüsteemi ja näidata talle tõest hüpoteesi, et aru saada, kas minu sisetunne räägib mulle õigust või on kliendil päriselt kõik hästi ja ta soovis lihtsalt tulla hüpnoosi proovima.

Paneme põrandale maha peresüsteemi

Viisin ta teraapiatoa kõrval asuvasse saali, kuhu hakkasime maha panema tema peresüsteemi paigutust (sisuliselt saab seda teha kasvõi susside, patjade, paberitega…). Esialgu asetasime ainult tema päritoluperekonna (ema, isa, kasuisad, vennad, õed). Vaatepilt, mis mulle paistis, oli see, mida mu sisetunne oli juba mõned hetked varem tundnud – ta kandis väga tugevalt edasi emalt saadud mustrit. Süsteem rääkis, et see tütar on võtnud kaasa oma ema mustri (naised peavad kõigega ise hakkama saama, ka välismaailmaga (majanduslik pool)). Selle tulemusena tõstab naine enda kohale süsteemis hoopis oma mehe ja viib ennast mehe kohale. Aastate möödudes naine väsib sellest koormast ja väsib ka mees, kelle õige koht on ära võetud. Tulemuseks võivad olla armukesed või suhte purunemine. Kuid sellel naisel joonistus ka teine oluline teema välja. Kui tema ema oli isast lahku läinud, tuli nende perre uus mees. Süsteem näitas selle mehe poolt selle naise suunas seksuaalset vägivalda. Esitasin selle küsimuse ettevaatlikult kliendile. Klient noogutas ja tunnistas, et ta valetas psühholoogile suud ja silmad täis, kuna ei julgenud sellel teemal rääkida. Nüüd ei jäänud valeks ruumi, kuna süsteemne paigutus oli tõe nähtavale toonud.

Jätkasime tema tänase perekonnaga. Seal oli täpselt sama lugu. Naine oli mehe kohal ja mees naise kohal. Klient rääkis, kuidas ta mees on väsinud ja ei tee midagi. Nüüd sain veelkord põhjust talle süsteemimudeli abil näidata. Kuid see ei olnud kõige hullem lugu. Ka naise tütar on perekonnasisese seksuaalväärkohtlemise ohvriks langenud. Teisisõnu – muster jätkub igas suunas. Lisaks oli see naine kaotanud ühe oma lastest ja olnud mitu katkemist. See kõik mõjutas tema sündinud lapsi, kes olid surnud laste koha peal. Selle joonistas samuti välja süsteem.

Väljajoonistatud teemast ilmnes erinevaid probleeme ja lõpuks oli koos selline kompott, et ma küsisin naiselt: ,,Mis sa arvad, kaua sa nii vastu pead?”

Ma rääkisin talle hüpoteetilises vormis, mis sellise süsteemi tagajärjel, nagu temal on, võib veel juhtuda, kui ta ennast kätte ei võta. Peale seda naine avanes…

Ta tunnistas üles oma sõltuvuse (narkootikumid) ja oma sassis tunded. Ta varjas seda edukalt maski taha ja oli jäänud ise ka uskuma, kui terve ja korras inimene ta on. See näitab, millistes illusioonides me elame ja milliseid illusioone me endale ise loome. Nii käivadki need inimesed nõidade, terapeutide ja teadjate juures või jumal teab kus, aga endale tõtt tunnistada pole siiani suutnud ja keegi pole neid päriselt ka ,,raputada” suutnud’ selles osas.

Tegime hüpnoosiga esimesed sammud kliendi parema elu suunas ja nüüd ootame juba tulemust. Lisaks saatsin ta eraldi konstellatsiooni tegema, et perekonnas kõik omadele kohtadele saaksid ja mustrid lõplikult peatatud saaks.

Ma siiralt loodan, et minu klient sai julgust, enesekindlust ja jõudu oma teemadega edasi tegelemiseks. Selline probleemide kompott võtab aega, aga tulemus on seda väärt.

Viimasel ajal on minu ees istunud inimesed, kes on loobunud oma elust. Mitte selles mõttes, et nad oleks kuidagi soovinud ennast tappa. Õnneks mitte! Aga nad on loobunud oma unistustest, kirest, eesmärkidest… See on kindlasti teema, mis inimesi kõnetab. Avan pisut oma klientide kogemuse valguses tausta.

Meil on lapsena unistused

Enamik inimesi mäletab ennast väiksena. Mäletab, kelleks ta tahtis saada. Mäletab, kui lihtne oli elu. Polnud muresid, polnud valu (loomulikult on ka erandeid, aga nendest ma siinkohal ei räägi). Olid lihtsad unistused ja kired. Soovid, mida tahaks kogeda, avastada ja nautida.

Ühel hetkel kasvame suureks ja loobume sellest, mida hing ihkab. Meie vanemad hakkavad teadlikult või mitteteadlikult juhtima meie elu sinna suunda, kus nemad meid näha tahaks. See blokeerib inimese arengu. Vanemad saavad sulle anda elu, aga teatud mõttes saavad ka selle võtta! Laps kasvab suureks ja leiab töö, aga avastab näiteks, et pole sellega absoluutselt rahul. Tal puudub õnnetunne ja kirg ameti vastu, mida ta teeb. Vanemad on talle kunagi öelnud: „Leia töö, mis toidab, ja püsi sellel.“ See on eelmise sajandi mõtlemine. Tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas pole selle tarkusega midagi peale hakata. Üks kasutustest uskumustest, mis meis edasi elab, aga millel pole midagi pistmist meie päris elu ja olemusega. Nii tapabki inimene oma sisemise lapse, kes ihkab tegeleda hoopis millegi muuga. Sisemine laps sinu sees närbub. Selle tulemusena avastame varsti ennast seisundis, mida nimetatakse depressiooniks. See on kahjuks juba tagajärg ja sellest väljatulek nõuab enda kehtestamist ja väärtustamist. See on pikem protsess. Ükski teraapia ei saa anda sulle koheselt tagasi elu, mida sa aastaid eiranud oled. Sinu elu.

Me pole nii kenakesed, kui paistab

Meie otsuseid mõjutab valdavalt kollektiivmälu ja vanemate projektsioonid meie suunas. Toon näiteks ühe minu kliendi loo. Ta otsustab minna maailma avastama. Tunneb ennast reisil suurepäraselt. Töötab ja elab täieliku kirega. Liigub ühelt maalt teisele maale, aga reaalsus saab ta kätte. Reaalsus tähendab siinkohal tema vanemaid. Kummaline, et vanemad saavad olla meie reaalsus antud situatsioonis? Jah, saavad küll. Ema on terve reisi vältel aktiivselt oma poja pärast mures: kuidas ta ikka hakkama saab; mis kõik juhtuda võib… Kui vanemad selliselt muretsevad, on nad justkui ise psüühilises atakis ja ründavad last, ning selle rünnaku energia jõuab lõpuks reaalselt ka lapseni. Reisil olles hakkas pojaga igasugu kummalisi asju juhtuma. Ema hirmude projektsioon poja reisi suunas, tema kartuste pojale kanaliseerimine sai tõeks. Pojale said osaks reaalsed kannatused. Lõpuks oli ema täiesti läbi ja ka suhe abikaasaga hakkas käest minema. Poeg tundis, et ta peab naasema ja ema aitama. Nii loovutas ta oma elu emale. Ta ei elanud enam oma elu. Poeg tuli tagasi Eestisse ja kolis vanemate juurde. Peagi langes ta depressiooni ja hakkas tarvitama narkootikume. Ta ei tundnud ise enam ennast ära. Teda justkui ei olnudki enam. See kõik näitab: ,,Me oleme paljude asjade tulemused, me pole nii kenakesed, kui paistab’’. Vanemad omavad oma laste energia ja ka mõistuse üle väga suurt kontrolli. Suurest armastustest vanemate vastu loobume oma elust ja võtame omaks vanemate uskumused, hirmud ja kahtlused. Sestap soovitan täiskasvanul inimesel oma vanemate juurest võimalikult kaugele kolida. Kui reisid tihti ja tead, et ema muretseb, siis on sul täielik õigus talle valetada. Valetada näiteks, et oled Eestis, mitte selle või tolles riigis. Valetamine võib sellisel puhul olla ainuke viis, kuidas ennast kaitsta. Ema või mõnikord ka isa suunab muretsemisega oma hirmud lihtsalt sulle, selle asemel, et keskenduda oma enese elule. Meil ei ole seda vaja. Vanemad peavad oma eluga ise hakkama saama ja ei tohi sekkuda sinu ellu. Võid analoogses olukorras end lihtsal viisil korrale kutsuda. Endale ,,stopp’’ peale panna. Ütled iseendale: ,,Stop! Mina, Karl, minul ei ole seda hirmu. See on minu vanemate hirm. Ma ei võta seda omaks!’’ Tood ennast täielikult sellesse hetke ja loobud oma otsusega vanemate uskumustest ja hirmudest. Kui see on väga pikalt kestnud, on vaja spetsialisti abi, kes saab need hirmud sinust elimineerida. Spetsialisti ülesanne on sealjuures tõsta ka teadlikkust kollektiivmälust ja panna sind rohkem aksepteerima enda tõelist olemust, kus ei ole selliseid hirme.

„Võrredles sinu ajaga on elu lihtne“

Kui sa vaevaled analoogses olukorras, siis iseenda päästmiseks võiksid vanematega lihtsalt rääkida. Rääkida ja anda mõista, et võrreldes tema ajaga on elu läinud palju lihtsamaks. Enam ei ole vaja muretseda selle või tolle pärast. „See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ma seda soovin. Ma ei vaja teie hirme, mida mul ei ole. Ma olen see, kes ma ise soovin olla ja mitte kellelgi pole õigust seda minult võtta.“

Selliste lausetega on võimalik ennast vabastada sulle suunatud ahelatest. Sa saad tagasi oma elu ja võid ette võtta just selliseid hulluseid, nagu hing ihkab. Ära blokeeri külluslikku elu enda jaoks ära, ohverdades ennast kellelegi teisele.

Ütle endale kõva häälega: ,, Ma hakkan nüüd elama!’’

Meie jaoks on nii palju olulisi teemasid igapäevaselt, mis panevad meid unustama mineviku sündmusi. Üks suur osa väga paljude naiste ja osaliselt ka meeste elust on abort/raseduse katkemine. Neid naisi on sadu minu vastuvõtult läbi käinud ja kõigil neil on elus olnud sarnased probleemid, aga millised, küsid sa.

Igal inimesel on oma koht, nii ka temal…

Me elame süsteemses maailmas ja tahame või mitte, ka perekonnad toimivad täpselt samamoodi süsteemina. On vanavanemad, vanemad ja on lapsed. Kõigil oma kindel koht. Teatud elusündmuste tagajärjel meie koht kas unustatakse või tõrjutakse oma süsteemist justkui välja. Süsteemist võib näiteks tõrjuda inimest välja mitmel viisil. Ühe näitena tooksin olukorra, kus kellegi vanaisa on vangis ja perekond otsustab endamisi, et ta ei kuulu nende hulka, kuna on perekonna mõistes paha. Ta ei ole minu vanaisa, ta ei ole minu mees, ta ei ole minu isa. Võib-olla kõlab see sulle kuidagi tuttavalt, aga sama lugu on ka aborditud ja ära kukkunud lastega. Me ei mõtesta neid enda jaoks lastena, kuna nad ei näinud kunagi päevavalgust. Tegelikult ei ole vahet, kas inimene on surnud või elus, on ta paha või mitte. Meil kõigil on oma kindel koht, mida kiivalt vajame. Tihti emad unustavad teatud aja möödudes oma raseduse katkemised ja abordid, see on nende jaoks minevik, see on möödas. Oma töös naistega, kellel on sarnased olukorrad olnud, olen ma näinud, kuidas kaotatud laps mõjutab kogu inimese ülejäänud elu. Sealjuures ka meest, kes sellel hetkel naise kõrval on olnud.

Tagajärjed

Oletame, et sul on olnud elus üks abort ja mitu katkemist. Nüüd pärast pikka aega õnnestub sul jääda rasedaks ja ,,esimesele’’ lapsele ilmavalgust näidata. Sa räägid ja mõtled, et see on sinu esimene laps, aga tegelikult kas ikka on?

See laps ei saa enam kunagi esimene laps olla, kuna peresüsteemis on juba esimese lapse koha hõivanud aborditud laps ja teised kohad raseduse katkemised. Nüüd mõtesta, mitmes laps see tegelikult on. Süsteemis on kõigil kindel koht ja ei ole vahet, kas laps on kunagi sündinud või mitte. Selle tulemusena pannakse tihti lapsed surnud lapse energiasse elama. Need lapsed on tavaliselt väga haiged ja keegi nende haiguste põhjuseid välja tuua ei oska. Nad elavad 0 energias. Halvimal juhul lõppeb see lapse surmaga. Seda enam, kui on toimunud elus abrote rohkem, kui üks. Teine võimalus on, et sündinud lapsele ei antagi kohta, vaid surutakse süsteemis kuskile eemale. Seal tunneb see laps oma ema ja isa ükskõiksust tema suhtes ja omavahelised suhted on keerulised. Suureks saades hakkab laps paaniliselt ennast tõestama sooviga alateadlikult oma vanematele näidata: ,,Vaadake ma olen olemas, miks te ei näe mind!?’’

Lisaks kõigele tunneb see laps, kellel õnnestus päris elu saada, ka ennast süüdi nende teiste laste ees, kes elu võimalust ei saanud. Hingetasandil me oleme kõik seotud ja tunneme seotust isegi nendega, kes pole kunagi sündinud.

Emad seevastu ei suuda tähelepanu pöörata ei oma mehele ega lapsele, kuna nad alateadlikult leinavad ikka veel oma kaotatud lapsi. Sellega võib oma mõistuses rahu teha, aga tegelikult ei ole seda läbi leinanud. Soovitan nutta ja läbi elada iga lapse kaotus kohe, hiljem on seda tunduvalt raskem teha! Ema näeb ainult neid lapsi, kellel ei õnnestunud elu anda. Selle tulemusena tunneb ta süütunnet, kurbust, valu, aga tavamõistusega ta ei saa aru, mis toimub. Mehega lähevad samuti suhted sassi kuna naise kogu tähelepanu on mujal. Ta võib füüsilise kehana sind näha, aga tema hing ja süda tuksub neile lastele. Mehed ei mõista seda tavaliselt ja tunnevad end üksikuna. Sealt võivad edasi tekkida nii kõrvalsuhted, kui ka lahkuminekud. Lahkuminekud on tavaliselt selliste olukordade juures väga traagilised, kuna naine ise ka ei mõista, miks mees soovib lahkuda. Mees ei saa tavateadvusega probleemi põhjusest lihtsalt aru.

Siin tuleb mängu perekonna süsteemne paigutus, mille abil saab need pingekohad välja leida ja siis vaikselt samm haaval ära lahendada.

Lisaks annan ühe harjutuse, mida võid teha, kui sul on analoogne olukord kunagi olnud.

Harjutus(kaotatud ja elus lapsed):

1. Tuleta meelde, mitu aborti ja katkemist sul on elus olnud ning mõtesta oma laste järjekord õigesti.

2. Võta valged A4 paberid ja pane enda ette maha õiges järjekorras. Ka sündinud lapsed pane sinna.

3. Kujuta ette, et need valged paberid on sinu lapsed, kes said elu ja kes ei saanud.

4. Ütle kaotatud lastele: ,, Nii kahju, et ma ei suutnud Teile anda elu!” ,,Ma olen nii pikalt teid leinanud!” ,,Ma annan Teile koha oma südames!”

5. Ütle oma elus lastele: ,, Ma ei ole Teid pikalt näinud, ma nägin sinu vendi ja õdesid, kellele ma ei suutnud anda elu!” ,, Ma tundsin ennast süüdi!” ,, Ma annan Teile koha lapsena nende sündimata laste juures!” ,, Te olete kõik mulle väga kallid ja ma hoian Teid oma südames!”

Selliste vabastavate lausete tagajärjel võid sa panna väga suured protsessid tööle. Seda nimetatakse tegelikkusega leppimiseks ja sellega rahu tegemiseks.

Kui sul tekkis lisaküsimusi, siis kindlasti kirjuta mulle ants@hupnotisoorants.ee

PS: augustis on tulemas ka grupikoolitused/hüpnoosid, kus lahkame analoogseid teemasid ja on võimalik ka paljude muude teemadega ennast kurssi viia. Ürituse ja koolituse teemadega saad tutvuda siinhttps://www.facebook.com/events/1860680874018639/

Unehäired on Eestis ja ka mujal järjest suurem probleem. Maailm on ärev ja inimesed samuti. Kuid mis on unehäirete taga? Suutmatus keskenduda või midagi sügavamat?

Meile avab oma loo kolmekümnendates aastates naisterahvas, kes tuli minu vastuvõtule esialgu lihtsalt ärevusega, soovides psühhoteraapia abil sellele lahendust leida.

Esimesel seansil tegelesime peresüsteemi korrastamise ja tasakaalu leidmisega elus. Oma suureks üllatuseks hakkas naine juba pärast esimest seanssi kogema muudatusi. Ta oli vabanenud justkui mingist nähtamatust koormast, tundis end kergelt ja vabalt. Üks asi siiski veel jäi– unekriis. Naine, kes oli terve elu kvaliteetse unega olnud, ei suutnud puhkuse saabudes enam õhtuti magama jääda. Ta polnud nädalaid normaalselt maganud ega saanud aru, mis toimub. Naine käis korduvalt unepsühholoogi juures. Selle tulemusena tekkis veelgi rohkem närvipinget ja kohustust. Unepsühholoog soovitas nimelt pidada päevikut oma õhtutest. Naist aga ajasid taolised asjad marru ja ta ei suutnud antud meetodi abil oma probleemile lahendust leida. Ta mõistis, et lihtsalt päeviku täitmise ja analüüsimisega vastuseni ei jõua, pigem tõukas see teda veel suuremasse tupikusse. Naine saabus uuesti minu vastuvõtule ja seekord analüüsisime koos unekriisi põhjuseid. Tugev ärevus oli naise sõnul ära kadunud, aga mingi teistsugune keha halvav tunne tulevat enne uinumist peale. See raskendabki magama jäämist. Sain aru, et selle tunde taga elab tegelikult hirm. Hirm mille ees, seda ei osanud esialgu öelda ei mina ega tema.

Selliseid hirme tavaline analüüs üldiselt ei paljasta, sest need võivad olla tekkinud ükskõik millisest olukorrast, teinekord üldsegi mitte väga traagilisest.

Juhatasin kliendi hüpnoosi ja pärast 15 minutit rännakut oli ta jõudnud oma sisemaailma avarustesse. Palusin tal leida üles uinumist takistav põhjus. Antud palvet tuli mul esitada kolm korda ja jõuliselt, sest alguses ei soovinud alateadvus vastavat infot nähtavale tuua. Lõpuks hakkas naine tunnetama ja nägema ühte konkreetset olukorda oma lapsepõlvest: hetk magama jäämisel, kui isa läheb tema juurest ära. Lapsel tekkis üksindustunne ja see hirmutas. Tol hetkel lapsena salvestas naine endale alateadvusse üksijäetuse tunde. Emotsiooni, mis ei lasknud tal täiskasvanuna magama jääda. Ta kartis.

Muutsime pildi naise peas ümber, mille tulemusena koges ta meeletut kergendust. Sügav ohe väljahingamisel andis tunnistust intensiivse energia vabanemisest kehas. Võtsime hüpnoosi abil kliendi sisemaailmast välja veel erinevaid tundeid ning seejärel viisin ta tulevikku vaatama. Kas ta on ikka 100% muudatuse teinud? Naine nägi kuu aega hilisemat hetke ja seda, et tunneb magama jäädes end suurepäraselt.

Tundsin, et minu töö on tehtud. Tõin kliendi hüpnoosist välja. Taas tavateadvuse juurde jõudes tegi naine väga suured silmad, kui hakkas teadliku mõistusega aru saama, milline absurdne alateadlik hirm tema und takistanud oli.

Unetuse taga võib olla väga erinev põhjus ja kindlasti ei saa iga unetust ühtemoodi käsitleda. Kellel on alateadlik hirm, kellel ülemõtlemine, kes ei suuda emotsioone vabastada… Enne unerohtude võtmist soovitan kindlasti käia psühhoteraapias. Just sealt võib tulla sinu jaoks kiirem ja rahuldust pakkuvam lahendus.

Ühiskond on liikumas väga huvitavasse ajajärku. Ajajärku, kus naised järjest rohkem kodunt väljapoole kiikavad ning tahavad saavutada ja vastutada nii, nagu seda on seni teinud mehed. Esmapilgul kõlab see toredalt. Stereotüüp kodus lapsi kasvata ning pesu peseva naise rollist hakkab ümber lükkuma. Muudatus pikki sajandeid kestnud elukorralduses ei jää aga paarisuhtes märkamatuks. Üha enam naisi astub teraapiatuppa, öeldes: ,, Ma olen väsinud!“ Väga õige. Antud olukorras ei saagi muud varianti olla. Kui naine tahab ühel hetkel vastutada kõige eest, siis kui palju jagub seal veel mehele kohta? Kui palju jääb naisel aega olla tõeline naine?

Perekond kui süsteemne tervik. Kõigil oma koht

Me peame mõistma, mis sel hetkel naise- ja mehevahelises suhtes juhtub. Meid on toimima pannud n.ö loodusseadused ja me toimime süsteemselt. Igaühel on peres oma koht. Naisel on oma koht ja mehel oma koht. Looduse poolt määratud koha järgi on naine oluline esiteks koduses plaanis, alles seejärel tuleb kõik, mis kodust väljapool. Naise roll on hoida suhet harmoonias. Mehel jällegi on roll vaadata rohkem kodunt väljapoole; kust saaks perele toidu lauale. Ma tean, et see tundub väga loogilisena ja ammu tuntud tõena, aga miks me siis arvame suutvat teistmoodi toimida?

Me suudame, aga sellise koorma all väsib naine üldjuhul suhte seitsmendaks aastaks. Sa küsid miks?

Põhjusi võib näha oma silmaga. Mees hakkab muutuma järjest loiumaks. Huvi kaob nii koduste tegevuste kui ka naise vastu. Halvemal juhul hakkab mees jooma või leiab armukese, kes paneks teda end jälle mehena tundma. Sama võib juhtuda ka naisega. Naine süüdistab meest, arvab elavat koos täieliku idioodiga. Aga… Oluline on, et naine mõistaks oma alateadlikku mõjuvõimu suhte üle. Tema juhib kogu suhet. Nagu öeldud, naisel on oma koht ja mehel oma. Ent naisel on võim hingepildis lükata mees oma mehekohalt ära naisekohale, ning hõivata seejärel ise vabaks jäänud mehekoht. Kumbki ei ole olukorraga alateadlikult rahul ja hakkab võitlus oma õige koha nimel peresüsteemis. Me nimetame neid võitlusolukordi peretülideks. Tegelikult igatsevad mõlemad mõne aja möödudes oma päris kohta tagasi, kui ei ole juba lootusetult hilja.

Miks naine paneb mehe oma kohale ja ennast mehe kohale ?

Siin võib põhjusi olla mitmeid. Esiteks kipuvad seda tegema naised, kes pole elu esimestel aastatel (1-8aastaselt) saanud emalt piisavalt armastust ja kindlustunnet. Neid jääb saatma alateadlik hirm, kas siis ema või iseenda oma. Lapsed on tundlikud ja võtavad vanemate emotsioonid üle. Kui omakorda ka naise ema on olnud hirmul, tuleviku või majanduslike küsimuste pärast, ja on samuti oma mehe troonilt lükanud, siis on lapsel juba muster ees. Ta jälgib seda mustrit alateadlikult. Muster, mis sosistab hääletult: „Sa pead kõige eest ise vastutama, meest ei saa usaldada!“

Sellised naised pole sisimas õnnelikud oma mehe kõrval. Ka mees pole väga kaua õnnelik. Nad muutuvad üksteise suhtes kaugemaks, kaob seksuaalsus. Seksuaalsus kaob, kuna naine on mehe kohal ja mees naise kohal. Selline kombinatsioon ei saa üksteist erutada. Pinge ainult kasvab. Sellistes olukordades peab naine mõistma, kuidas läbi iseenda on võimalik muutusi tuua. Retsept on tegelikult lihtne: tuleb astuda samm tagasi välistes tegemistes. Peab suunama meest rohkem otsustama kõige selle üle, mis on kodust väljapool. Kui hakkad mehega koos elama ja ta küsib: “Mis ma selga panen?“ võid julgelt vastata: „Ma pole su ema!“ Kõik saab alguse sellistest pisikestest asjadest. Osa mehi on tulnud perekonnast, kus ema on olnud võimukas. Alateadlikult on ta ema järgi valinud omale ka võimuka naise. See mees võiks endalt küsida, kas tema ema oli oma võimukuse juures õnnelik?

Seda mõistes on võimalik naisel võtta peresüsteemis vastu oma koht naisena ja tuua suhtesse muutus, mis lubab mehe tagasi tema tõelisele kohale. See võimaldab olla harmoonias iseendaga ja hoida kogu peret harmoonilises keskkonnas. See ei tähenda, et naine ainult peseb pesu ja kasib laste järele. Naine jätab mehele tunde, et ta väärtustab ja hindab tema rolli mehena (kodunt väljaspool), et mees on tema jaoks oluline. Võib ka teisiti, olla mehest üle. Aga sel juhul tead, mis juhtub sinu suhtega seitsmendaks aastaks. Loomulikult on erandeid, aga mitte ülemäära palju.

Suhe kui tango tantsimine

Suhe toimib kui tango tantsimine. Kujutle ette järgnevat olukorda:

„ Suunava noogutusega palub mees naise tantsule. Mees ulatab naisele käe ja kui naine on talle vastanud, paneb mees oma teise käe ümber naise piha. Naine omakorda asetab oma vaba käe mehe õlale. Mees alustab liikumist ja kutsub oma paarilise sellega kaasa. Esimeste sammude ajal keskendub mees naisele, otsides just seda harmooniat, milles mõlemad võiksid tantsu sisenda.“

See on justkui elutants. Embus on vastastikune vahetus. Mõlemad annavad ja mõlemad võtavad. Nii andes kui ka võttes ollakse aktiivsed. Üks võtab vastu impulsi ja muudab selle liikumiseks. Teine võtab vastu liikumise ja annab järgmise impulsi.

Nii sünnib tants ja nii sünnib paari omavaheline kommunikatsioon teadlikul ja alateadlikul pinnal. Mees juhib väliselt ja naine hoiab seda kõike sisemiselt harmoonias. Nii saavad olla mõlemad õnnelikud ja suhe saab edukalt toimida.

Minu teraapiatoa uksest astub sisse väga erinevaid isikuid. Nii tavakodanikke kui ka mitte nii tavalisi inimesi. Ja käivad ka… psühholoogid. Kui psühholoog minu uksest sisse astub, peab midagi väga korrast ära olema. Jah, niivõrd korrast ära, et tavapsühholoogia käed jäävad lühikeseks. Järgnev lugu võib mõistuseinimesele tunduda ilus muinasjutt ja vaimsele inimesele täielik maiuspala. Olen veendunud, et see huvitab lõpuks mõlemaid.

Tema lugu

Ta on naine, neljakümnendates aastates. Pisut kössi tõmbunud, aga ilusate tugevate tumedate silmadega, milles hetkel peegeldub elujõuetus ja madal energiatase. Oma olemuselt tugev naine, sugugi mitte ohver. Tema sõnadest kumab läbi mõte: „Ma muudaksin kõike ise, aga mul pole jõudu ja see on minu appikarje!“

Naine on juba pikki aastaid psühholoog. Ometi väidab ta, et tavapsühholoogia talle endale ei mõju. Naise lugu algab tema emast. Emast, kes on psühhoterrorist; emast, kes ei osanud jagada armastus ei isale ega oma tütrele. Emast, kelle hinges valitseb kurjus ja pahameel kõige osas. Naine kurdab, et on terve oma elu ema järgi jooksnud ja teda teeninud. See mõjus laastavalt. Ühel hetkel ta enam ei jaksanud. Ta võttis end kokku ja tegi otsuse. Ta ütles emale: “Alates tänasest ei jookse ma enam iga sinu piiksu peale ja sul pole õigust minu elu korraldada ega seda hävitada!“ Ema vihastas maapõhjani, kandis oma vihatunde ka lastelastele üle ning andis lõpuks tütre kohtusse. Süüdistus: tütar nihverdab tema pensioniraha endale.

Ma olen teraapias tegelenud taoliste lugudega palju, aga pigem on tulnud vastuvõtule ohvrid: need, kellelt raha on ära võetud. Antud loo puhul seevastu paistis tegu olevat ema kiusuga ja kättemaksuga, mis tipnes lõputu kohtusaagaga. Tütar oli löödud ja masenduses. Ta oli pannud sellesse loosse suure hulga energiat ja mõistust. Tema vend, olles pärinud ema kehva iseloomu, asus ema kaitsma ja õde ründama.

Kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Mängu tuleb needus?

Ühel päeval hakkab naine tundma end halvasti. Temaga juhtuvad kummalised õnnetused. See päädib raske avariiga, millest naine napilt eluga pääseb. Tema sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Naine võtab ühendust selgeltnägijaga ja saab kinnitust, et nõid on pannud peale talle hävitusprogrammi. Selgeltnägija puhastab naise needusest ja naise enesetunne muutub koheselt paremaks.

Kohtusaaga aga kestab edasi.

Muremõtted emast ja vennast aina süvendavad stressi. Stressist areneb välja depressioon ja naine tunneb, et on omadega tupikus. Ta ei oska enam kuhugi edasi liikuda.

Ta pöördub minu poole. Ollest näinud mind varem telekast, tunneb naine tugevat tungi hüpnoosiseansile tulla. Ta otsib mind netist üles. Järgmisel hetkel istubki ta minu ees pehmes mõnusas toolis ja jutustab oma põnevat ja keerukat lugu.

Mulle aga tundub kogu teraapiaolukord kummaline. Tunnen, et energeetiliselt istuks minu ees justkui kogenud nõid. Naine tunnistab, et omab võimet näha teatud asju ja räägib kaartidest, mis tema käes hästi jooksevad. Kõik muutub veelgi kummalisemaks, kui jutt jõuab naise üheksa-aastase pojani. Tema poeg nägevat juba väiksest peale energiaid ja tumedaid olendeid. Naise isa suguvõsas olevat olnud palju selgeltnägijaid ja võimetega inimesi, seal hulgas ka väga musti nõidu.

Mõistan, et see hüpnoos saab olema kõike muud kui tavapärane. See on energiatöö, mida ma pean olema valmis juhendama, teadmata, mis täpselt saama hakkab ja millega me tema sees silmitsi peame seisma.

Siseneme hüpnoosi teadmata, mis ootab ees

Hüpnoosi jõudes kasutan rohelise aia tehnikat. See on tehnika, kus me tegutseme rohelistes aedades, mis toetavad rasket protsessi oma ümbruskonnaga. Viin alustuseks naise aeda, kus ta saab kohtuda oma vanematega hingetasandil. Kõigepealt otsustab ta minna rääkima isaga. Palun naist anda kogu raske saatus käte kaudu isale tagasi. Nimelt selgus eelneva vestluse ja süsteemse paigutuse käigus naise põimitus isa saatusega. Naine näeb oma rasket saatust iseenda sees tervikliku kogumina. Ta üritab kõigest väest seda isale tagasi anda, ent see osutub võimatuks. Tuleb tegutseda kiirelt, sest naine tunneb end samal ajal ülimalt ebamugavalt ning häirituna. Juhatan ta edasi aeda, kus on soolaveega bassein. Naine asetab käed-jalad basseini ja tunneb, kuidas kogu raskus hakkab kiht-kihi haaval lahustuma. Üks kihtidest on aga tugev. Ta ei saa sellega hakkama. Ma kasutan energiameetodit, mille abil toon talle kingituseks punase rubiini. See peab aitama tal protsessi lõpuni viia. Rubiin paneb kogu tema keha ja energiakeskused särama. Ta saab puhtaks ja tunneb, kuidas ta tahab selle uuenenud energiaga õhku tõusta. Me liigume mööda valgussammast kõrgemale, möödume surnute tasandist, kuni jõuame naisele sobivale tasandile. Ta saab võimaluse kohtuda oma õpetajaga. Vanem habemega härra kingib naisele märgi. Märgi, mis näeb välja nagu ristikuleht. See sümboliseerib isa ja ema armastust. Naisele tehti kingitus ülevalt poolt, sest maa pealt ja oma perekonnast pole ta lihtsalt võimalik jõudu kätte saada. Ta tunneb, kuidas ristikulehe sümbolist kiirgav soojus täidab rahu, tasakaalu ja armastusega iga tema keharaku. Naine tunneb, kuidas talle justkui kasvaksid tiivad ja pannakse kroon pähe. Ta tõuseb lendu. Me lendame mõned hetked ja naine tunneb tõelist vabadust. Vabadusetunne on nii hea, et maapeale tulek ei tundu enam põnev. Ma annan naisele konkreetsed juhised ja käsu tulla tagasi. Ta harjub oma kehaga ja tunneb end oma kehas nüüd suurepäraselt ka maa peal.

Ma pean täitma ühe su soovi

Naise sõnul oli kogu see protsess justkui tuhast tõusmine (taassünd). Selle tänuks on tal kohustus üks minu soov täita. Ma ehmun pisut. Me ju tegeleme temaga, mitte minuga. Kuid saan aru, et keelduda pole mõtet. Rahaline tasu ei tasakaalusta tema jaoks seda hüve, mida ma läbi hüpnoosi sain pakkuda.

Naise kingituseks mulle on sõnad, mis täidavad mind helge rahuga.

Kui meie kohtumine hakkab läbi saama, tunneb ta, et peab päästma oma üheksa-aastase poja, kes on tumedate energiate meelevallas. Naine asetab oma pehmed tiivad ümber poja ja poeg lööb särama. Tema peas avaneb valgus ja sellest hakkab väljuma must spiraal: tume kogu, mille esivanemad talle raskusena (või ehk ka võimena) andsid. See piinas last ja muutis ta lähedaste suhtes vägivaldseks. Naine tundis, et päästis oma poja.

See on üks põnevaimaid, ilusa ja puudutava lõpuga lugusid. Naine tundis end kui ingel, kerge ja vabana. Raske tunne ja kogu koorem oli otsekui minema pühitud. Ta saab jälle minna särasilmil vastu elule. Saatku teda valgus ja armastus!