Milline imeline laupäevahommik. Avastan end taas tööpostil ja võtan Tallinnas vastu lausa neli inimest. Vaatan kalendrisse – tulemas on suhteprobleemidega mees, narkomaan ning depressioonis ja enesetapu äärel olev inimene. Milline kompott, mida päeva jooksul lahendada! Kuna tegelikult on sellised teemad minu töös igapäevased, siis vahel ikka mõtlen, kuidas inimesed on nii kaugele jõudnud oma probleemidega. Tänases postituses keskenduksin ühele naisele, kes tuli särava naeratusega. Aga mis peitus selle naeratuse taga?

Minu vastas istub kolmekümnendates aastates naisterahvas. Lasen tal ära täita kliendiküsimustiku. Peale suitsetamise ma ei leia sealt ühtegi asja, mida lahendada. Viimasel ajal olen hakanud järjest vähem kliendi probleeme oma kehaga tunnetama, aga seekord pidin seda tegema. Tundsin, et ta jätab palju asju rääkimata. Põhjus võis olla usaldamatuses. Või oli tal lihtsalt kurb, valus ja piinlik oma teemasid võõra inimese ees avada. Ma asusin usaldust tekitama ja selgitama, miks on oluline antud hetkel aus olla. Kuna olen osaliselt ka süsteemne terapeut, uurisin põgusalt tema vanemate kohta ja seejärel tema pere kohta. Kõik oli justkui olnud hästi, aga ka siin ei rääkinud klient tõtt. Otsustasin talle luua käepärastest vahenditest tema peresüsteemi ja näidata talle tõest hüpoteesi, et aru saada, kas minu sisetunne räägib mulle õigust või on kliendil päriselt kõik hästi ja ta soovis lihtsalt tulla hüpnoosi proovima.

Paneme põrandale maha peresüsteemi

Viisin ta teraapiatoa kõrval asuvasse saali, kuhu hakkasime maha panema tema peresüsteemi paigutust (sisuliselt saab seda teha kasvõi susside, patjade, paberitega…). Esialgu asetasime ainult tema päritoluperekonna (ema, isa, kasuisad, vennad, õed). Vaatepilt, mis mulle paistis, oli see, mida mu sisetunne oli juba mõned hetked varem tundnud – ta kandis väga tugevalt edasi emalt saadud mustrit. Süsteem rääkis, et see tütar on võtnud kaasa oma ema mustri (naised peavad kõigega ise hakkama saama, ka välismaailmaga (majanduslik pool)). Selle tulemusena tõstab naine enda kohale süsteemis hoopis oma mehe ja viib ennast mehe kohale. Aastate möödudes naine väsib sellest koormast ja väsib ka mees, kelle õige koht on ära võetud. Tulemuseks võivad olla armukesed või suhte purunemine. Kuid sellel naisel joonistus ka teine oluline teema välja. Kui tema ema oli isast lahku läinud, tuli nende perre uus mees. Süsteem näitas selle mehe poolt selle naise suunas seksuaalset vägivalda. Esitasin selle küsimuse ettevaatlikult kliendile. Klient noogutas ja tunnistas, et ta valetas psühholoogile suud ja silmad täis, kuna ei julgenud sellel teemal rääkida. Nüüd ei jäänud valeks ruumi, kuna süsteemne paigutus oli tõe nähtavale toonud.

Jätkasime tema tänase perekonnaga. Seal oli täpselt sama lugu. Naine oli mehe kohal ja mees naise kohal. Klient rääkis, kuidas ta mees on väsinud ja ei tee midagi. Nüüd sain veelkord põhjust talle süsteemimudeli abil näidata. Kuid see ei olnud kõige hullem lugu. Ka naise tütar on perekonnasisese seksuaalväärkohtlemise ohvriks langenud. Teisisõnu – muster jätkub igas suunas. Lisaks oli see naine kaotanud ühe oma lastest ja olnud mitu katkemist. See kõik mõjutas tema sündinud lapsi, kes olid surnud laste koha peal. Selle joonistas samuti välja süsteem.

Väljajoonistatud teemast ilmnes erinevaid probleeme ja lõpuks oli koos selline kompott, et ma küsisin naiselt: ,,Mis sa arvad, kaua sa nii vastu pead?”

Ma rääkisin talle hüpoteetilises vormis, mis sellise süsteemi tagajärjel, nagu temal on, võib veel juhtuda, kui ta ennast kätte ei võta. Peale seda naine avanes…

Ta tunnistas üles oma sõltuvuse (narkootikumid) ja oma sassis tunded. Ta varjas seda edukalt maski taha ja oli jäänud ise ka uskuma, kui terve ja korras inimene ta on. See näitab, millistes illusioonides me elame ja milliseid illusioone me endale ise loome. Nii käivadki need inimesed nõidade, terapeutide ja teadjate juures või jumal teab kus, aga endale tõtt tunnistada pole siiani suutnud ja keegi pole neid päriselt ka ,,raputada” suutnud’ selles osas.

Tegime hüpnoosiga esimesed sammud kliendi parema elu suunas ja nüüd ootame juba tulemust. Lisaks saatsin ta eraldi konstellatsiooni tegema, et perekonnas kõik omadele kohtadele saaksid ja mustrid lõplikult peatatud saaks.

Ma siiralt loodan, et minu klient sai julgust, enesekindlust ja jõudu oma teemadega edasi tegelemiseks. Selline probleemide kompott võtab aega, aga tulemus on seda väärt.

Viimasel ajal on minu ees istunud inimesed, kes on loobunud oma elust. Mitte selles mõttes, et nad oleks kuidagi soovinud ennast tappa. Õnneks mitte! Aga nad on loobunud oma unistustest, kirest, eesmärkidest… See on kindlasti teema, mis inimesi kõnetab. Avan pisut oma klientide kogemuse valguses tausta.

Meil on lapsena unistused

Enamik inimesi mäletab ennast väiksena. Mäletab, kelleks ta tahtis saada. Mäletab, kui lihtne oli elu. Polnud muresid, polnud valu (loomulikult on ka erandeid, aga nendest ma siinkohal ei räägi). Olid lihtsad unistused ja kired. Soovid, mida tahaks kogeda, avastada ja nautida.

Ühel hetkel kasvame suureks ja loobume sellest, mida hing ihkab. Meie vanemad hakkavad teadlikult või mitteteadlikult juhtima meie elu sinna suunda, kus nemad meid näha tahaks. See blokeerib inimese arengu. Vanemad saavad sulle anda elu, aga teatud mõttes saavad ka selle võtta! Laps kasvab suureks ja leiab töö, aga avastab näiteks, et pole sellega absoluutselt rahul. Tal puudub õnnetunne ja kirg ameti vastu, mida ta teeb. Vanemad on talle kunagi öelnud: „Leia töö, mis toidab, ja püsi sellel.“ See on eelmise sajandi mõtlemine. Tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas pole selle tarkusega midagi peale hakata. Üks kasutustest uskumustest, mis meis edasi elab, aga millel pole midagi pistmist meie päris elu ja olemusega. Nii tapabki inimene oma sisemise lapse, kes ihkab tegeleda hoopis millegi muuga. Sisemine laps sinu sees närbub. Selle tulemusena avastame varsti ennast seisundis, mida nimetatakse depressiooniks. See on kahjuks juba tagajärg ja sellest väljatulek nõuab enda kehtestamist ja väärtustamist. See on pikem protsess. Ükski teraapia ei saa anda sulle koheselt tagasi elu, mida sa aastaid eiranud oled. Sinu elu.

Me pole nii kenakesed, kui paistab

Meie otsuseid mõjutab valdavalt kollektiivmälu ja vanemate projektsioonid meie suunas. Toon näiteks ühe minu kliendi loo. Ta otsustab minna maailma avastama. Tunneb ennast reisil suurepäraselt. Töötab ja elab täieliku kirega. Liigub ühelt maalt teisele maale, aga reaalsus saab ta kätte. Reaalsus tähendab siinkohal tema vanemaid. Kummaline, et vanemad saavad olla meie reaalsus antud situatsioonis? Jah, saavad küll. Ema on terve reisi vältel aktiivselt oma poja pärast mures: kuidas ta ikka hakkama saab; mis kõik juhtuda võib… Kui vanemad selliselt muretsevad, on nad justkui ise psüühilises atakis ja ründavad last, ning selle rünnaku energia jõuab lõpuks reaalselt ka lapseni. Reisil olles hakkas pojaga igasugu kummalisi asju juhtuma. Ema hirmude projektsioon poja reisi suunas, tema kartuste pojale kanaliseerimine sai tõeks. Pojale said osaks reaalsed kannatused. Lõpuks oli ema täiesti läbi ja ka suhe abikaasaga hakkas käest minema. Poeg tundis, et ta peab naasema ja ema aitama. Nii loovutas ta oma elu emale. Ta ei elanud enam oma elu. Poeg tuli tagasi Eestisse ja kolis vanemate juurde. Peagi langes ta depressiooni ja hakkas tarvitama narkootikume. Ta ei tundnud ise enam ennast ära. Teda justkui ei olnudki enam. See kõik näitab: ,,Me oleme paljude asjade tulemused, me pole nii kenakesed, kui paistab’’. Vanemad omavad oma laste energia ja ka mõistuse üle väga suurt kontrolli. Suurest armastustest vanemate vastu loobume oma elust ja võtame omaks vanemate uskumused, hirmud ja kahtlused. Sestap soovitan täiskasvanul inimesel oma vanemate juurest võimalikult kaugele kolida. Kui reisid tihti ja tead, et ema muretseb, siis on sul täielik õigus talle valetada. Valetada näiteks, et oled Eestis, mitte selle või tolles riigis. Valetamine võib sellisel puhul olla ainuke viis, kuidas ennast kaitsta. Ema või mõnikord ka isa suunab muretsemisega oma hirmud lihtsalt sulle, selle asemel, et keskenduda oma enese elule. Meil ei ole seda vaja. Vanemad peavad oma eluga ise hakkama saama ja ei tohi sekkuda sinu ellu. Võid analoogses olukorras end lihtsal viisil korrale kutsuda. Endale ,,stopp’’ peale panna. Ütled iseendale: ,,Stop! Mina, Karl, minul ei ole seda hirmu. See on minu vanemate hirm. Ma ei võta seda omaks!’’ Tood ennast täielikult sellesse hetke ja loobud oma otsusega vanemate uskumustest ja hirmudest. Kui see on väga pikalt kestnud, on vaja spetsialisti abi, kes saab need hirmud sinust elimineerida. Spetsialisti ülesanne on sealjuures tõsta ka teadlikkust kollektiivmälust ja panna sind rohkem aksepteerima enda tõelist olemust, kus ei ole selliseid hirme.

„Võrredles sinu ajaga on elu lihtne“

Kui sa vaevaled analoogses olukorras, siis iseenda päästmiseks võiksid vanematega lihtsalt rääkida. Rääkida ja anda mõista, et võrreldes tema ajaga on elu läinud palju lihtsamaks. Enam ei ole vaja muretseda selle või tolle pärast. „See on minu elu ja ma elan seda täpselt nii, nagu ma seda soovin. Ma ei vaja teie hirme, mida mul ei ole. Ma olen see, kes ma ise soovin olla ja mitte kellelgi pole õigust seda minult võtta.“

Selliste lausetega on võimalik ennast vabastada sulle suunatud ahelatest. Sa saad tagasi oma elu ja võid ette võtta just selliseid hulluseid, nagu hing ihkab. Ära blokeeri külluslikku elu enda jaoks ära, ohverdades ennast kellelegi teisele.

Ütle endale kõva häälega: ,, Ma hakkan nüüd elama!’’

Meie jaoks on nii palju olulisi teemasid igapäevaselt, mis panevad meid unustama mineviku sündmusi. Üks suur osa väga paljude naiste ja osaliselt ka meeste elust on abort/raseduse katkemine. Neid naisi on sadu minu vastuvõtult läbi käinud ja kõigil neil on elus olnud sarnased probleemid, aga millised, küsid sa.

Igal inimesel on oma koht, nii ka temal…

Me elame süsteemses maailmas ja tahame või mitte, ka perekonnad toimivad täpselt samamoodi süsteemina. On vanavanemad, vanemad ja on lapsed. Kõigil oma kindel koht. Teatud elusündmuste tagajärjel meie koht kas unustatakse või tõrjutakse oma süsteemist justkui välja. Süsteemist võib näiteks tõrjuda inimest välja mitmel viisil. Ühe näitena tooksin olukorra, kus kellegi vanaisa on vangis ja perekond otsustab endamisi, et ta ei kuulu nende hulka, kuna on perekonna mõistes paha. Ta ei ole minu vanaisa, ta ei ole minu mees, ta ei ole minu isa. Võib-olla kõlab see sulle kuidagi tuttavalt, aga sama lugu on ka aborditud ja ära kukkunud lastega. Me ei mõtesta neid enda jaoks lastena, kuna nad ei näinud kunagi päevavalgust. Tegelikult ei ole vahet, kas inimene on surnud või elus, on ta paha või mitte. Meil kõigil on oma kindel koht, mida kiivalt vajame. Tihti emad unustavad teatud aja möödudes oma raseduse katkemised ja abordid, see on nende jaoks minevik, see on möödas. Oma töös naistega, kellel on sarnased olukorrad olnud, olen ma näinud, kuidas kaotatud laps mõjutab kogu inimese ülejäänud elu. Sealjuures ka meest, kes sellel hetkel naise kõrval on olnud.

Tagajärjed

Oletame, et sul on olnud elus üks abort ja mitu katkemist. Nüüd pärast pikka aega õnnestub sul jääda rasedaks ja ,,esimesele’’ lapsele ilmavalgust näidata. Sa räägid ja mõtled, et see on sinu esimene laps, aga tegelikult kas ikka on?

See laps ei saa enam kunagi esimene laps olla, kuna peresüsteemis on juba esimese lapse koha hõivanud aborditud laps ja teised kohad raseduse katkemised. Nüüd mõtesta, mitmes laps see tegelikult on. Süsteemis on kõigil kindel koht ja ei ole vahet, kas laps on kunagi sündinud või mitte. Selle tulemusena pannakse tihti lapsed surnud lapse energiasse elama. Need lapsed on tavaliselt väga haiged ja keegi nende haiguste põhjuseid välja tuua ei oska. Nad elavad 0 energias. Halvimal juhul lõppeb see lapse surmaga. Seda enam, kui on toimunud elus abrote rohkem, kui üks. Teine võimalus on, et sündinud lapsele ei antagi kohta, vaid surutakse süsteemis kuskile eemale. Seal tunneb see laps oma ema ja isa ükskõiksust tema suhtes ja omavahelised suhted on keerulised. Suureks saades hakkab laps paaniliselt ennast tõestama sooviga alateadlikult oma vanematele näidata: ,,Vaadake ma olen olemas, miks te ei näe mind!?’’

Lisaks kõigele tunneb see laps, kellel õnnestus päris elu saada, ka ennast süüdi nende teiste laste ees, kes elu võimalust ei saanud. Hingetasandil me oleme kõik seotud ja tunneme seotust isegi nendega, kes pole kunagi sündinud.

Emad seevastu ei suuda tähelepanu pöörata ei oma mehele ega lapsele, kuna nad alateadlikult leinavad ikka veel oma kaotatud lapsi. Sellega võib oma mõistuses rahu teha, aga tegelikult ei ole seda läbi leinanud. Soovitan nutta ja läbi elada iga lapse kaotus kohe, hiljem on seda tunduvalt raskem teha! Ema näeb ainult neid lapsi, kellel ei õnnestunud elu anda. Selle tulemusena tunneb ta süütunnet, kurbust, valu, aga tavamõistusega ta ei saa aru, mis toimub. Mehega lähevad samuti suhted sassi kuna naise kogu tähelepanu on mujal. Ta võib füüsilise kehana sind näha, aga tema hing ja süda tuksub neile lastele. Mehed ei mõista seda tavaliselt ja tunnevad end üksikuna. Sealt võivad edasi tekkida nii kõrvalsuhted, kui ka lahkuminekud. Lahkuminekud on tavaliselt selliste olukordade juures väga traagilised, kuna naine ise ka ei mõista, miks mees soovib lahkuda. Mees ei saa tavateadvusega probleemi põhjusest lihtsalt aru.

Siin tuleb mängu perekonna süsteemne paigutus, mille abil saab need pingekohad välja leida ja siis vaikselt samm haaval ära lahendada.

Lisaks annan ühe harjutuse, mida võid teha, kui sul on analoogne olukord kunagi olnud.

Harjutus(kaotatud ja elus lapsed):

1. Tuleta meelde, mitu aborti ja katkemist sul on elus olnud ning mõtesta oma laste järjekord õigesti.

2. Võta valged A4 paberid ja pane enda ette maha õiges järjekorras. Ka sündinud lapsed pane sinna.

3. Kujuta ette, et need valged paberid on sinu lapsed, kes said elu ja kes ei saanud.

4. Ütle kaotatud lastele: ,, Nii kahju, et ma ei suutnud Teile anda elu!” ,,Ma olen nii pikalt teid leinanud!” ,,Ma annan Teile koha oma südames!”

5. Ütle oma elus lastele: ,, Ma ei ole Teid pikalt näinud, ma nägin sinu vendi ja õdesid, kellele ma ei suutnud anda elu!” ,, Ma tundsin ennast süüdi!” ,, Ma annan Teile koha lapsena nende sündimata laste juures!” ,, Te olete kõik mulle väga kallid ja ma hoian Teid oma südames!”

Selliste vabastavate lausete tagajärjel võid sa panna väga suured protsessid tööle. Seda nimetatakse tegelikkusega leppimiseks ja sellega rahu tegemiseks.

Kui sul tekkis lisaküsimusi, siis kindlasti kirjuta mulle ants@hupnotisoorants.ee

PS: augustis on tulemas ka grupikoolitused/hüpnoosid, kus lahkame analoogseid teemasid ja on võimalik ka paljude muude teemadega ennast kurssi viia. Ürituse ja koolituse teemadega saad tutvuda siinhttps://www.facebook.com/events/1860680874018639/

Unehäired on Eestis ja ka mujal järjest suurem probleem. Maailm on ärev ja inimesed samuti. Kuid mis on unehäirete taga? Suutmatus keskenduda või midagi sügavamat?

Meile avab oma loo kolmekümnendates aastates naisterahvas, kes tuli minu vastuvõtule esialgu lihtsalt ärevusega, soovides psühhoteraapia abil sellele lahendust leida.

Esimesel seansil tegelesime peresüsteemi korrastamise ja tasakaalu leidmisega elus. Oma suureks üllatuseks hakkas naine juba pärast esimest seanssi kogema muudatusi. Ta oli vabanenud justkui mingist nähtamatust koormast, tundis end kergelt ja vabalt. Üks asi siiski veel jäi– unekriis. Naine, kes oli terve elu kvaliteetse unega olnud, ei suutnud puhkuse saabudes enam õhtuti magama jääda. Ta polnud nädalaid normaalselt maganud ega saanud aru, mis toimub. Naine käis korduvalt unepsühholoogi juures. Selle tulemusena tekkis veelgi rohkem närvipinget ja kohustust. Unepsühholoog soovitas nimelt pidada päevikut oma õhtutest. Naist aga ajasid taolised asjad marru ja ta ei suutnud antud meetodi abil oma probleemile lahendust leida. Ta mõistis, et lihtsalt päeviku täitmise ja analüüsimisega vastuseni ei jõua, pigem tõukas see teda veel suuremasse tupikusse. Naine saabus uuesti minu vastuvõtule ja seekord analüüsisime koos unekriisi põhjuseid. Tugev ärevus oli naise sõnul ära kadunud, aga mingi teistsugune keha halvav tunne tulevat enne uinumist peale. See raskendabki magama jäämist. Sain aru, et selle tunde taga elab tegelikult hirm. Hirm mille ees, seda ei osanud esialgu öelda ei mina ega tema.

Selliseid hirme tavaline analüüs üldiselt ei paljasta, sest need võivad olla tekkinud ükskõik millisest olukorrast, teinekord üldsegi mitte väga traagilisest.

Juhatasin kliendi hüpnoosi ja pärast 15 minutit rännakut oli ta jõudnud oma sisemaailma avarustesse. Palusin tal leida üles uinumist takistav põhjus. Antud palvet tuli mul esitada kolm korda ja jõuliselt, sest alguses ei soovinud alateadvus vastavat infot nähtavale tuua. Lõpuks hakkas naine tunnetama ja nägema ühte konkreetset olukorda oma lapsepõlvest: hetk magama jäämisel, kui isa läheb tema juurest ära. Lapsel tekkis üksindustunne ja see hirmutas. Tol hetkel lapsena salvestas naine endale alateadvusse üksijäetuse tunde. Emotsiooni, mis ei lasknud tal täiskasvanuna magama jääda. Ta kartis.

Muutsime pildi naise peas ümber, mille tulemusena koges ta meeletut kergendust. Sügav ohe väljahingamisel andis tunnistust intensiivse energia vabanemisest kehas. Võtsime hüpnoosi abil kliendi sisemaailmast välja veel erinevaid tundeid ning seejärel viisin ta tulevikku vaatama. Kas ta on ikka 100% muudatuse teinud? Naine nägi kuu aega hilisemat hetke ja seda, et tunneb magama jäädes end suurepäraselt.

Tundsin, et minu töö on tehtud. Tõin kliendi hüpnoosist välja. Taas tavateadvuse juurde jõudes tegi naine väga suured silmad, kui hakkas teadliku mõistusega aru saama, milline absurdne alateadlik hirm tema und takistanud oli.

Unetuse taga võib olla väga erinev põhjus ja kindlasti ei saa iga unetust ühtemoodi käsitleda. Kellel on alateadlik hirm, kellel ülemõtlemine, kes ei suuda emotsioone vabastada… Enne unerohtude võtmist soovitan kindlasti käia psühhoteraapias. Just sealt võib tulla sinu jaoks kiirem ja rahuldust pakkuvam lahendus.

Ühiskond on liikumas väga huvitavasse ajajärku. Ajajärku, kus naised järjest rohkem kodunt väljapoole kiikavad ning tahavad saavutada ja vastutada nii, nagu seda on seni teinud mehed. Esmapilgul kõlab see toredalt. Stereotüüp kodus lapsi kasvata ning pesu peseva naise rollist hakkab ümber lükkuma. Muudatus pikki sajandeid kestnud elukorralduses ei jää aga paarisuhtes märkamatuks. Üha enam naisi astub teraapiatuppa, öeldes: ,, Ma olen väsinud!“ Väga õige. Antud olukorras ei saagi muud varianti olla. Kui naine tahab ühel hetkel vastutada kõige eest, siis kui palju jagub seal veel mehele kohta? Kui palju jääb naisel aega olla tõeline naine?

Perekond kui süsteemne tervik. Kõigil oma koht

Me peame mõistma, mis sel hetkel naise- ja mehevahelises suhtes juhtub. Meid on toimima pannud n.ö loodusseadused ja me toimime süsteemselt. Igaühel on peres oma koht. Naisel on oma koht ja mehel oma koht. Looduse poolt määratud koha järgi on naine oluline esiteks koduses plaanis, alles seejärel tuleb kõik, mis kodust väljapool. Naise roll on hoida suhet harmoonias. Mehel jällegi on roll vaadata rohkem kodunt väljapoole; kust saaks perele toidu lauale. Ma tean, et see tundub väga loogilisena ja ammu tuntud tõena, aga miks me siis arvame suutvat teistmoodi toimida?

Me suudame, aga sellise koorma all väsib naine üldjuhul suhte seitsmendaks aastaks. Sa küsid miks?

Põhjusi võib näha oma silmaga. Mees hakkab muutuma järjest loiumaks. Huvi kaob nii koduste tegevuste kui ka naise vastu. Halvemal juhul hakkab mees jooma või leiab armukese, kes paneks teda end jälle mehena tundma. Sama võib juhtuda ka naisega. Naine süüdistab meest, arvab elavat koos täieliku idioodiga. Aga… Oluline on, et naine mõistaks oma alateadlikku mõjuvõimu suhte üle. Tema juhib kogu suhet. Nagu öeldud, naisel on oma koht ja mehel oma. Ent naisel on võim hingepildis lükata mees oma mehekohalt ära naisekohale, ning hõivata seejärel ise vabaks jäänud mehekoht. Kumbki ei ole olukorraga alateadlikult rahul ja hakkab võitlus oma õige koha nimel peresüsteemis. Me nimetame neid võitlusolukordi peretülideks. Tegelikult igatsevad mõlemad mõne aja möödudes oma päris kohta tagasi, kui ei ole juba lootusetult hilja.

Miks naine paneb mehe oma kohale ja ennast mehe kohale ?

Siin võib põhjusi olla mitmeid. Esiteks kipuvad seda tegema naised, kes pole elu esimestel aastatel (1-8aastaselt) saanud emalt piisavalt armastust ja kindlustunnet. Neid jääb saatma alateadlik hirm, kas siis ema või iseenda oma. Lapsed on tundlikud ja võtavad vanemate emotsioonid üle. Kui omakorda ka naise ema on olnud hirmul, tuleviku või majanduslike küsimuste pärast, ja on samuti oma mehe troonilt lükanud, siis on lapsel juba muster ees. Ta jälgib seda mustrit alateadlikult. Muster, mis sosistab hääletult: „Sa pead kõige eest ise vastutama, meest ei saa usaldada!“

Sellised naised pole sisimas õnnelikud oma mehe kõrval. Ka mees pole väga kaua õnnelik. Nad muutuvad üksteise suhtes kaugemaks, kaob seksuaalsus. Seksuaalsus kaob, kuna naine on mehe kohal ja mees naise kohal. Selline kombinatsioon ei saa üksteist erutada. Pinge ainult kasvab. Sellistes olukordades peab naine mõistma, kuidas läbi iseenda on võimalik muutusi tuua. Retsept on tegelikult lihtne: tuleb astuda samm tagasi välistes tegemistes. Peab suunama meest rohkem otsustama kõige selle üle, mis on kodust väljapool. Kui hakkad mehega koos elama ja ta küsib: “Mis ma selga panen?“ võid julgelt vastata: „Ma pole su ema!“ Kõik saab alguse sellistest pisikestest asjadest. Osa mehi on tulnud perekonnast, kus ema on olnud võimukas. Alateadlikult on ta ema järgi valinud omale ka võimuka naise. See mees võiks endalt küsida, kas tema ema oli oma võimukuse juures õnnelik?

Seda mõistes on võimalik naisel võtta peresüsteemis vastu oma koht naisena ja tuua suhtesse muutus, mis lubab mehe tagasi tema tõelisele kohale. See võimaldab olla harmoonias iseendaga ja hoida kogu peret harmoonilises keskkonnas. See ei tähenda, et naine ainult peseb pesu ja kasib laste järele. Naine jätab mehele tunde, et ta väärtustab ja hindab tema rolli mehena (kodunt väljaspool), et mees on tema jaoks oluline. Võib ka teisiti, olla mehest üle. Aga sel juhul tead, mis juhtub sinu suhtega seitsmendaks aastaks. Loomulikult on erandeid, aga mitte ülemäära palju.

Suhe kui tango tantsimine

Suhe toimib kui tango tantsimine. Kujutle ette järgnevat olukorda:

„ Suunava noogutusega palub mees naise tantsule. Mees ulatab naisele käe ja kui naine on talle vastanud, paneb mees oma teise käe ümber naise piha. Naine omakorda asetab oma vaba käe mehe õlale. Mees alustab liikumist ja kutsub oma paarilise sellega kaasa. Esimeste sammude ajal keskendub mees naisele, otsides just seda harmooniat, milles mõlemad võiksid tantsu sisenda.“

See on justkui elutants. Embus on vastastikune vahetus. Mõlemad annavad ja mõlemad võtavad. Nii andes kui ka võttes ollakse aktiivsed. Üks võtab vastu impulsi ja muudab selle liikumiseks. Teine võtab vastu liikumise ja annab järgmise impulsi.

Nii sünnib tants ja nii sünnib paari omavaheline kommunikatsioon teadlikul ja alateadlikul pinnal. Mees juhib väliselt ja naine hoiab seda kõike sisemiselt harmoonias. Nii saavad olla mõlemad õnnelikud ja suhe saab edukalt toimida.

Minu teraapiatoa uksest astub sisse väga erinevaid isikuid. Nii tavakodanikke kui ka mitte nii tavalisi inimesi. Ja käivad ka… psühholoogid. Kui psühholoog minu uksest sisse astub, peab midagi väga korrast ära olema. Jah, niivõrd korrast ära, et tavapsühholoogia käed jäävad lühikeseks. Järgnev lugu võib mõistuseinimesele tunduda ilus muinasjutt ja vaimsele inimesele täielik maiuspala. Olen veendunud, et see huvitab lõpuks mõlemaid.

Tema lugu

Ta on naine, neljakümnendates aastates. Pisut kössi tõmbunud, aga ilusate tugevate tumedate silmadega, milles hetkel peegeldub elujõuetus ja madal energiatase. Oma olemuselt tugev naine, sugugi mitte ohver. Tema sõnadest kumab läbi mõte: „Ma muudaksin kõike ise, aga mul pole jõudu ja see on minu appikarje!“

Naine on juba pikki aastaid psühholoog. Ometi väidab ta, et tavapsühholoogia talle endale ei mõju. Naise lugu algab tema emast. Emast, kes on psühhoterrorist; emast, kes ei osanud jagada armastus ei isale ega oma tütrele. Emast, kelle hinges valitseb kurjus ja pahameel kõige osas. Naine kurdab, et on terve oma elu ema järgi jooksnud ja teda teeninud. See mõjus laastavalt. Ühel hetkel ta enam ei jaksanud. Ta võttis end kokku ja tegi otsuse. Ta ütles emale: “Alates tänasest ei jookse ma enam iga sinu piiksu peale ja sul pole õigust minu elu korraldada ega seda hävitada!“ Ema vihastas maapõhjani, kandis oma vihatunde ka lastelastele üle ning andis lõpuks tütre kohtusse. Süüdistus: tütar nihverdab tema pensioniraha endale.

Ma olen teraapias tegelenud taoliste lugudega palju, aga pigem on tulnud vastuvõtule ohvrid: need, kellelt raha on ära võetud. Antud loo puhul seevastu paistis tegu olevat ema kiusuga ja kättemaksuga, mis tipnes lõputu kohtusaagaga. Tütar oli löödud ja masenduses. Ta oli pannud sellesse loosse suure hulga energiat ja mõistust. Tema vend, olles pärinud ema kehva iseloomu, asus ema kaitsma ja õde ründama.

Kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Mängu tuleb needus?

Ühel päeval hakkab naine tundma end halvasti. Temaga juhtuvad kummalised õnnetused. See päädib raske avariiga, millest naine napilt eluga pääseb. Tema sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Naine võtab ühendust selgeltnägijaga ja saab kinnitust, et nõid on pannud peale talle hävitusprogrammi. Selgeltnägija puhastab naise needusest ja naise enesetunne muutub koheselt paremaks.

Kohtusaaga aga kestab edasi.

Muremõtted emast ja vennast aina süvendavad stressi. Stressist areneb välja depressioon ja naine tunneb, et on omadega tupikus. Ta ei oska enam kuhugi edasi liikuda.

Ta pöördub minu poole. Ollest näinud mind varem telekast, tunneb naine tugevat tungi hüpnoosiseansile tulla. Ta otsib mind netist üles. Järgmisel hetkel istubki ta minu ees pehmes mõnusas toolis ja jutustab oma põnevat ja keerukat lugu.

Mulle aga tundub kogu teraapiaolukord kummaline. Tunnen, et energeetiliselt istuks minu ees justkui kogenud nõid. Naine tunnistab, et omab võimet näha teatud asju ja räägib kaartidest, mis tema käes hästi jooksevad. Kõik muutub veelgi kummalisemaks, kui jutt jõuab naise üheksa-aastase pojani. Tema poeg nägevat juba väiksest peale energiaid ja tumedaid olendeid. Naise isa suguvõsas olevat olnud palju selgeltnägijaid ja võimetega inimesi, seal hulgas ka väga musti nõidu.

Mõistan, et see hüpnoos saab olema kõike muud kui tavapärane. See on energiatöö, mida ma pean olema valmis juhendama, teadmata, mis täpselt saama hakkab ja millega me tema sees silmitsi peame seisma.

Siseneme hüpnoosi teadmata, mis ootab ees

Hüpnoosi jõudes kasutan rohelise aia tehnikat. See on tehnika, kus me tegutseme rohelistes aedades, mis toetavad rasket protsessi oma ümbruskonnaga. Viin alustuseks naise aeda, kus ta saab kohtuda oma vanematega hingetasandil. Kõigepealt otsustab ta minna rääkima isaga. Palun naist anda kogu raske saatus käte kaudu isale tagasi. Nimelt selgus eelneva vestluse ja süsteemse paigutuse käigus naise põimitus isa saatusega. Naine näeb oma rasket saatust iseenda sees tervikliku kogumina. Ta üritab kõigest väest seda isale tagasi anda, ent see osutub võimatuks. Tuleb tegutseda kiirelt, sest naine tunneb end samal ajal ülimalt ebamugavalt ning häirituna. Juhatan ta edasi aeda, kus on soolaveega bassein. Naine asetab käed-jalad basseini ja tunneb, kuidas kogu raskus hakkab kiht-kihi haaval lahustuma. Üks kihtidest on aga tugev. Ta ei saa sellega hakkama. Ma kasutan energiameetodit, mille abil toon talle kingituseks punase rubiini. See peab aitama tal protsessi lõpuni viia. Rubiin paneb kogu tema keha ja energiakeskused särama. Ta saab puhtaks ja tunneb, kuidas ta tahab selle uuenenud energiaga õhku tõusta. Me liigume mööda valgussammast kõrgemale, möödume surnute tasandist, kuni jõuame naisele sobivale tasandile. Ta saab võimaluse kohtuda oma õpetajaga. Vanem habemega härra kingib naisele märgi. Märgi, mis näeb välja nagu ristikuleht. See sümboliseerib isa ja ema armastust. Naisele tehti kingitus ülevalt poolt, sest maa pealt ja oma perekonnast pole ta lihtsalt võimalik jõudu kätte saada. Ta tunneb, kuidas ristikulehe sümbolist kiirgav soojus täidab rahu, tasakaalu ja armastusega iga tema keharaku. Naine tunneb, kuidas talle justkui kasvaksid tiivad ja pannakse kroon pähe. Ta tõuseb lendu. Me lendame mõned hetked ja naine tunneb tõelist vabadust. Vabadusetunne on nii hea, et maapeale tulek ei tundu enam põnev. Ma annan naisele konkreetsed juhised ja käsu tulla tagasi. Ta harjub oma kehaga ja tunneb end oma kehas nüüd suurepäraselt ka maa peal.

Ma pean täitma ühe su soovi

Naise sõnul oli kogu see protsess justkui tuhast tõusmine (taassünd). Selle tänuks on tal kohustus üks minu soov täita. Ma ehmun pisut. Me ju tegeleme temaga, mitte minuga. Kuid saan aru, et keelduda pole mõtet. Rahaline tasu ei tasakaalusta tema jaoks seda hüve, mida ma läbi hüpnoosi sain pakkuda.

Naise kingituseks mulle on sõnad, mis täidavad mind helge rahuga.

Kui meie kohtumine hakkab läbi saama, tunneb ta, et peab päästma oma üheksa-aastase poja, kes on tumedate energiate meelevallas. Naine asetab oma pehmed tiivad ümber poja ja poeg lööb särama. Tema peas avaneb valgus ja sellest hakkab väljuma must spiraal: tume kogu, mille esivanemad talle raskusena (või ehk ka võimena) andsid. See piinas last ja muutis ta lähedaste suhtes vägivaldseks. Naine tundis, et päästis oma poja.

See on üks põnevaimaid, ilusa ja puudutava lõpuga lugusid. Naine tundis end kui ingel, kerge ja vabana. Raske tunne ja kogu koorem oli otsekui minema pühitud. Ta saab jälle minna särasilmil vastu elule. Saatku teda valgus ja armastus!

Käisin raamatupoes ja vaatasin seda vaimsuse- ja psühholoogiateemalist riiulit. Kõik sealsed raamatud lubavad imesid, imelist tervenemist ja sadat muud head asja veel. Mina veel ei tunne, et oleksin valmis eneseabi raamatut välja andma … või siiski?

See kõik juhtus vannis, nagu enamik minu imelistest ja toredatest asjadest juhtub. Vann on minu pühapaik, mille jaoks ma leian alati aega, olgu kell 12 öösel või kaheksa hommikul. Vann on ja jääb. See on minu viis end muust maailmast välja lülitada. Mõnus muusika, küünlad. Kõlab vist nagu romantika ­­­– romantika iseendaga – just see, mille enamik inimesi on ära unustanud. Täna ma tean, et minu vanniskäigud ei ole niisama lihtsad lõõgastumised. Iga kord lahvatab mulle mingi idee või viiakse mind mõtteis sootuks tundmatutele maadele rändama. Vahel ärkan ma alles siis, kui vesi on külmaks läinud. Täpselt nii juhtus ka mõned nädalad tagasi. Täiesti pahaaimamatult läksin vanni n-ö lõõgastuma, kui ühel hetkel hakkasid silme eest pildid läbi jooksma. Olid numbrid, siis tulid kaaned ja siis näidati selle sisu. Korraga oli kõik selge. Mulle näidati raamatut, mille ma pean valmis kirjutama. Tähtaega ei antud, aga soovitatavalt kiiremas korras. Ma teadsin tegelikult juba lapsena, et ma kirjutan kunagi raamatu, aga mõelda, et see juhtub juba nüüd – täielik üllatus. Eeldatavasti saab raamatu pealkirjaks „1+22“.

Milline on sisu?

Loomulikult alustan ma numbrist 1 ehk iseendast. Ma usun, et mu seni elatud vaimne ja füüsiline elu on kui thriller, mis on mind viinud hüpnoosiradadele ning on sealjuures olnud huvitav, inspireeriv ja huumorit pakkuv. Number 22 tähistab kõiki ülejäänud lugusid minu klientidest. Olgem ausad, me kõik tahame teada, mis toimub staaride magamistoas, sportlaste hinges, müüja mõttes, kui ta sind poes teenindab.

Nendes lugudes on inspireerivad imelised muutused, mida inimesed on oma elus kogenud. Ma tunnen vajadust ja kohustust Teiega seda jagada. Mul on põnev töö, kus kuuleb kõike, ja ma võin kindel olla, et sa tunned ka iseennast selles raamatus ära. See saab olema täis minu kogemusi, tarkust, filosoofiat ja ka mingil määral tõde.

Käisin ühel päeval Kirsti Timmeri juures šampanjat joomas. Muuhulgas vaatasime ka kaartide pealt, kuidas mu raamatul minema hakkab. Ainuke takistus sellel teel võin olla mina ise koos mu kerge üle mõtlemisega. Tegelikult sünnib kõik ise ja minu ainuke mure on see tunne, nagu raamat ei oleks minu oma, kuna Kirsti kaardid ütlevad, et see raamat kingitakse mulle infona ülevalt. Kes teab, mis sellest lõpuks siis saab.

Igatahes sügiseks saan käsikirja valmis maksku mis maksab ja paneme selle raamatu kaante vahele. 🙂

Väljaanne The Mirror avaldas loo ajuoperatsioonist, kus kasutati anesteesia asemel hüpnoosi. Avaldame artikli täismahus Eesti keeles.

Kirurgid opereerisid esimest korda edukalt patsiendi aju, kasutades tema valu kontrollimiseks narkoosi asemel hüpnoosi. Jena Ülikooli haigla arstid rakendasid sügavat ajusimulatsiooni protseduuri, et ravida terveks 73-aastase patsiendi värisevad käed.

Protseduuri käigus stimuleeriti elektrilise vooluga just neid ajupiirkondi, mis tekitavad käte värisemist. Peened elektroodid siirdatakse sügavale ajju, mistõttu nimetatakse neid ka „ajurütmuriteks“. Tulemusena suudeti värin edukalt lõpetada, tänu millele saab patsient taas häirimatult näiteks süüa ja kirjutada. 73-aastane patsient, kes on päris Saksamaalt Thuringiast ning kelle värin ravimitega seni ära ei kadunud, on väidetavalt kuuetunnise operatsiooni tulemusega väga rahul.

Tavaliselt tehakse sellised meditsiinilised sekkumised anesteesia abil.

Kui elektroodid on haigele ajupiirkonnale asetatud, äratatakse patsient korraks üles, et kontrollida, kas elektroodid on korrektselt paigaldatud ning kas värin on kõrvaldatud. „Kahjuks võivad anesteesia sedatiivsed ehk uimastavad omadused operatsiooni tulemusi moonutada,“ sõnas neurokirurgia osakonna juhataja dr Rupert Reichart ja lisas, et hüpnoosiga ei kaasne anesteesiale sarnaseid kõrvaltoimeid. „Hüpnoosil on tohutu eelis see, et elektroodide aktiveerumist saab usaldusväärsemalt kontrollida.“

Operatsiooni ajal seisis anestesioloogide rühm kõrval töövalmis. See kliinik on üks väheseid omasuguseid Saksamaal, mis pakub sügavat aju stimulatsiooni ja teeb sellised operatsioone umbes 12 korda aastas. Doktor Reichart viis ise patsiendi kõne abil hüpnoosi ning hoidis teda selle all ka operatsiooni vältel, samal ajal kui kolleeg doktor Walter opereeris. Dr Tino Prell aga valvas kogu protseduuri operatsiooni kestel ja ka pärast patsiendi hüpnoosist ärkamist.

Ta tõdes, et see meetod võimaldab aju stimulatsiooni mõju seniolematult kontrollida ning seetõttu on ellu viidud ilmselgelt parem ja täpsem elektroodide paigaldus kui tavapäraselt narkoosi kasutades. Doktor Reichart rõhutas, et hüpnoosil pole mingit seost esoteerika või teles näidatavate pendliõõtustajatest trikimeestega.

Allikas(https://www.mirror.co.uk/news/world-news/worlds-first-deep-brain-surgery-9596821?fbclid=IwAR2qPTR0qSOYZ6Shal__3RRyN4iPY2YT9TMlLiae4cXZs4t1r44hHyFzcLM )

Viimasel ajal olen meediast lugenud kuidas erinevaid ansambleid ja lauljaid lahterdatakse a, b, c kategooria tegijateks. Endamisi olen mõelnud, et kas on vaja ja mida see ühe esineja kohta näitab. Kas see näitab seda, kes rohkem on Õhtulehele rääkinud oma tegemistest (selles võtmes, et kas sul on roosa või sinine hambahari) või lahterdatakse selle järgi, mis sisu üks või teine esineja või koosseis kannab?

Leidsin täna pärast kolme aastat ootamist (lihtsalt ei leidnud varem sobivat hetke) aega minna Siiri Sisaski kontserdile. Mind hakkas ta looming juba neli aastat tagasi kõnetama ja huvi pakkuma. Ma olin kuulnud, et Siiri kontserdid on hästi võimsad, vahetud ning palju emotsionaalselt andvad.

Oligi siis see hetk kätte jõudnud, kus Siiri juhatatakse lavale. Hetkeks tekkis aukartus. Seda tunnet ei saa edasi anda, aga midagi väga püha oleks justkui lavale kindlal sammul marssinud. Ilma sõnagi lausumata hakkab ta esitama Uku Masingu tekste koos oma heliloominguga. Laulud on väga jõulised, rasked, pikad ja monotoonsed, aga miski on selles, mis inimesi kõnetab. Vaatan ühel hetkel paremale ja vasakule ja näen inimestel maske langemas. Kes toetab õlga sõbra vastu, kes pühib pisaraid. Uku tekstid on väga keerulised, neid võid hetkeks kuulata ja siis lähevad need tekstid oma teed. Kuid ridade vahel olev mõte, on see, mis inimesi puudutab. On see hinge põhjas olev kurbus, on see igatsus millegi või kellegi järgi. Ma ei tea seda vastust, aga iga inimene saalis teadis seda iseenda sees. Siiri kontsert koos väga sügavate vahetekstidega andis tagasi selle päris inimese tunde. Selle päris inimeseks olemise, mida me oma kiires elutempos lihtsalt unustada püüame. Me justkui tahaksime kõik väga olla, näida, aga tegelikult kaotades nii oma sügavama olemuse. Mina mõistsin seda seal sellel hetkel. Selline tunne nagu oleksin läinud kontserdile pilvedes ja siis oleks mind keegi kiiresti jalgadega maha tõmmanud ja sellel hetkel on sinu sees sügav rahu, selline kohalejõudmise tunne. See ei ole selline hüpnootiline seisund. See on see hetkes olemise tunne, mida Siiri oma kontserdiga pakkus. Minu jaoks ei saa sellist tegijat kuidagi tähtedes a, b, c hinnata. Temas on ja jääb midagi kordumatuks ja ta teab seda!

Mõni aeg tagasi käis mul vastuvõtul üks naine, kes tuli põhjusega, et suitsetamisest lahti saada. Mõnes mõttes oli tegemist huvitava kliendiga, kes enne teraapia toimumist helistas ja teatas enda hirmust hüpnoosi ees. Ta oli otsustanud mitte oma hirmu tõttu tulla. Pärast viite minutit jutuajamist ta siiski otsustas proovida.

Ja kohal ta oligi. Klient rääkis igas teises lauses oma suitsetamisest ja kuidas sellest võiks ikka lahti saada. Kuna ta seda nii tihti kordas, siis hakkas tunduma, et ta varjab enda sees palju olulisemaid teemasid. Me alustasime vestlust lapsepõlvest. Alustuseks palusin ma tal rääkida inimestest, kes tema ümber olid hetkest, kui ta ennast mäletama hakkas. Klient (nimetame ta Maimuks) kirjeldas kõigepealt oma ema. Sealt tulid sõnad range, karm, nõudlik ja isa kohta ei tulnud suurt midagi, kuna isa ei olnud kahest peretütrest väga välja teinud. Siiski väitis Maimu isa armastust lapsena tundvat. Kui ma lähemalt ema kohta uurisin ja omakorda tema ema kohta, siis tuli välja karm tõsiasi…

Nende pere naised olid olnud sellised juba mitu põlve (karmid ja nõudlikud). Tegin sellel hetkel, kui Maimu oma isast ja emast rääkis, enda sees otsuse, et Maimu peaks läbi tegema andestus protsessi hüpnoosis olles.

Kuid siis tulid välja veelgi olulisemad momendid tema elust.

Nimelt oli leidnud Maimu oma esimese armastuse varajastes kahekümnendates ja nad abiellusid üsna varsti ning hakkasid koos elama. Neil sündisid mitu fantastilist last. Ühel hetkel aga mees suri äkki. Naine elas seda pikalt üle ning olukord jõudis isegi sellisesse puntki, kus Maimu ema kolis Maimu juurde isaga, et tütart raskel ajal toetada. Lisaks vajasid hoolt ka lapsed, kes ei olnud veel teismeikka jõudnud. Maimu ema koliski sisse, aga ta lihtsalt ei toetanud, vaid võttis terve pere juhtimise enda kätte. Maimul kadus kodus sõnaõigus ja ta pandi piltikult öeldes ise teismelise rolli tagasi. Ema suhtes kriitikat üles näidata ei olnud hea, kohe olid pinged kohal. Maimu lõpuks loobus midagi ütlemast, kuna samas oli ka mugav, et ema tervet koormat nüüd ise vedas.

Maimu ellu tuli õigepea uus kavaler, kes aga ei meeldinud emale ja nad jooksid ringi mööda pubisid ja kõrtse saades nii teineteise seltskonda nautida. Huvitav asjaolu oli mõlemas perekonnas. Mõlemas perekonnas olid juhtunud sarnased teemad ja mõlemad, nii Maimu, kui ka uue kavaleri ema, olid koju tagasi kolinud ning uuesti täiskohaga ema rolli üle võtnud. See, mis selle tagajärjel juhtus, oli näha Maimu ja tema kavaleri käitumises. Mõlemad sunniti tagasi teismeikka piltlikult öeldes.

Kuid varsti saabus see aeg, kus Maimu otsustas kavaleriga oma uue kodu luua. Üsna pea Maimu teatas oma emale, et kavatseb kodust lahkuda (lapsed olid tal selleks ajaks juba täisealised), aga Maimu ema vihastas ja ei saanud tütre väljakolimisest pikalt aru. Teda häiris tütre allumatus tema suhtes.

Maimu oli aga õnnelik ja lõigi oma uue elukaaslasega uhke kodu. Nad said koos elada seal pea 14 aastat, kuid siis…

Siis juhtus midagi, mida Maimu ei osanud rohkem elus oodata. See mees suri ta käte vahel samamoodi nagu eelmine mees ja täpselt samasse haigusesse (kõrge vererõhk, äkksurm). Maimu oli ahastuses ja langes pikaks perioodiks depressiooni ning ei osanud oma elu kuidagi edasi elada. Nüüd jõudis ta minu vastuvõtule ja hakkasime asja otsast lahendama. Maimu allus hüpnoosile väga kiiresti.

Maimu sai terve protsessi vältel enda seest välja kõik tunded (ebakindlus, ärevus, süütunne jne). Pärast tunnete välja saamist oli Maimu suureks sooviks, et ehk õnnestub tal hüpnoosis oma viimase surnud abikaasaga kohtuda. Need on alati sellised emotsionaalsed hetked. Ma tunnetasin, et ta abikaasa oli nõus temaga kohtuma ja hüvasti jätma. Midagi nii ilusat ja valusat korraga näha, see tekitab endaski segaseid tundeid.

Maimu lasi temast täiesti lahti ja sai tagasi hingerahu. Hüpnoosist väljudes Maimu veel imestas, et kuidas see kõik võimalik oli ja juba naljatades ütles: ,,Ise olen 59-aastane ja tulen 21-aastaselt elutõdesid kuulma!” Tema silmis oli tänutunne ja ta ei kahetsenud oma tulekut. Mina kohtun veel Maimuga lähiajal tegelemaks tema sõltuvusega. Kui ka sul on hirme hüpnoosi ees või kõhklusi, siis võid julgelt kirjutada meilile oma küsimusi, mis sind huvitavad. Teinekord piisab ka heast ja suunavast sõnast, et elu paika saada selliseks nagu sa oled alati unistanud! 🙂

Kohtumiseni…